Kurb naine: kas kõige lähedasem inimene võib muutuda täiesti võõraks?

 (10)
Kurb naine: kas kõige lähedasem inimene võib muutuda täiesti võõraks?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

On suhteid, mis elavad pikaajalise lahusoleku üle, ja on suhteid, mis sellele vastu ei pea. Naisteka foorumis kirjutab üks naine sellest, kuidas tema eemalviibiv kallim talle järjest võõramaks jääb. Kas ka teil on selliseid kogemusi? Kas seda teineteisest kaugenemist saab kuidagi ära hoida?

Mu elus on selline raske etapp, kus mees on sõjaväes juba palju kuid. Vahetevahel ei saa me nädalate viisi sõnakestki rääkida. Selliseid täielikke eemalolekuid on hakanud järjest enam olema ja seda aega, mis ta seal veel viibima peab, on jäänud nii kaua.

Kuni minekuni oli ta mu elu parim “asi”, mis minuga oli juhtunud, meil oli koos alati nii tore, mitte mingeid probleeme ja nii aastaid järjest, me mõlemad olime alati üksteise jaoks olemas ja alati ühel meelel, suured tulevikuplaanid jne. Kõlab liiga hästi, et tõsi olla, aga nii oligi enamjaolt!

Aga nüüd… Algul oli suur igatsus, valasin pisaraid, meenutasin häid aegu ja vaatasin ühiseid pilte. Aga nüüd viimasel ajal on hakanud tekkima tunne, et ma olen harjunud üksiolekuga, ma justkui ei tunneks teda, ta on nagu keegi võõras mu jaoks. Need head ajad olid toredad, aga see ei tekita minus enam peale pikki üksildasi kuid igatsust või kurbust. Ma mõtlen pigem, et ma ei kujutaks ette, et ta tuleb paljude kuude pärast ja me jätkame sealt, kust pooleli jäime, ma isegi ei tea enam, mida ja kuidas oleks sobilik temaga rääkida esmakohtumisel, ta oleks nagu 100% võõras isik mu jaoks.

Kas kellelgi on sama kogemust? Kas selline tunne võib muutuda või ei?