Laps võib olla, mees peab olema

Muretseks siis ometi lapsegi, kui mehele ei saa! Nõnda olen kuulnud soovitatavat fertiilses eas naistele, kes mingi põhjusel oma elu ilma kaaslaseta elavad. — Nõmedamat nõu on üksikule naisele raske anda. Sellised nõuandjad võiksid ennast põlema panna, ausõna.

Sest mis on sellise soovituse tagamõte ja mõte? Küllap ikka see, et oh sa vaeseke, kindlasti pole see sinu vaba valik, et sa mehega koos ei ela. Küllap sina lihtsalt ei saa mehele. (Vanasti oli kakskümmend kaks see viimane taks, tänapäeval hakatakse pärast kolmekümmend viltu vaatama.) Aga no kui sina meest kätte ei saa, et tema sinuga voodit ja rahakotti jagaks, siis tee vähemasti lapski. Niipaljukeseks suudad ikka mõne mehe rajalt maha võtta, pangu too pärast pealegi nelja tuule poole ajama. Kui laps majas, siis on vähemasti kedagi oodata, olgu siis koolist koju või hiljem nädalavahetusel külla.

Missugused on sellise arutluskäigu eeldused?

Esiteks: üksi elada on paha, see ei sobi naisele. Teiseks: naine peab igal juhul sünnitama, olgu tal perekond või mitte. Kolmandaks: peremudel mees-naine-laps(ed) on parim kõigile osapooltele, aga kui see parim on kättesaamatu, siis lapse võiks ikka saada. Neljandaks: kui mees ka millekski muuks ei kõlba, siis lapse sigitajaks ta parema puudusel ikka käib. Viiendaks: lapsest olgu naisele seltsi ja tuge.

Väidan, et kõik viis eeldust on valed.

Esiteks: on naisi, kellele üksi elamine väga hästi sobib. Noh, arvatavasti mitte kogu elu jooksul, aga mõnel eluperioodil kindlasti. Mina muide vaatan selliseid naisi oma praeguse elukorralduse juures teatava kadedusega. Nad on täielikult oma aja peremehed: lähevad, kuhu tahavad ja millal tahavad, sellal kui mina sean oma elu suuresti väikeste laste vajaduste järgi.

Pealegi, ega see, et naine üksi elab, ei tähenda veel, et ta üksik või üksildane on. Visiitsuhtel on muide igapäevase kooselu ees palju eeliseid. Ei mingeid kohustusi, ei mingit rutiini. Vabadus minna ja tulla, teatav annus ootust ja põnevust. Kas mitte sellest ei unistagi kooselu argisusest tüdinud naised?

Teiseks: mille kuradi pärast peaks iga naine sünnitama? Et eesti rahvas välja ei sureks või? Kamoon. Kas teie teate mõnda, kes murest eesti rahva pärast spiraali välja võtab või järgmised pillid ostmata jätab? No ei ole sellist asja. Või lihtsalt selle pärast, et tal on lapse kandmiseks ja sünnitamiseks sobivad elundid? On naisi, kes ei soovi emaks saada, ja nende otsust tuleb austada. Naine ei pea sigima, kui ta ei taha.

Kolmandaks: traditsiooniline peremudel on hea ainult sellisel juhul, kui ta toimib. Aga kes meist ei teaks, et mudeli olemasolu ei tähenda kaugeltki selle töökindlust. Parem olgu lapsel ainult ema või ainult isa — kui isa ja ema, kellest üks hommikust õhtuni tina paneb ja viimaks oma teisepoole siniseks kolgib. Parem olgu lapsel kaks ema või kaks isa — kui isa ja ema, kes teineteist vihkavad ja alatasa sõimlevad.

Neljandaks: rasedaksjäämine mehe teadmata ja soovimata on võigas tegu, mille eest tegelikult karistuski liiast ei oleks. Aga kuivõrd sellistes asjades eriti midagi tõestada ei saa, siis arvatavasti ei tule kunagi ka mingeid karistusi, ei meil ega mujal.

Eriti nilbe on lugu siis, kui naine üheöösuhtest meelega lapse saab ja pärast veel alimente ka nõudma hakkab. Minu meelest on säärasest naisest iga kell etem aus libu, kes kepi eest raha sisse kasseerib ja mehe elust igaveseks kaob. Meest ei tohi alandada ainult lapse sigitajaks. Kui naine jätab mehe ilma isa õigustest, siis ei ole tal ka õigust nõuda isa kohustuste täitmist.

Viiendaks: laps ei ole ei naise selts ega tugi, vaid inimene, kelle õigusi tuleb austada samamoodi nagu täiskasvanute omi. Isegi kui laps ei sünni armastusest, on tal endal õigus armastusele. Laps sünnib siia ilma oma elu elama, mitte emale rõõmuks või lohutuseks.

Nii et loll jutt see “tee ikka laps, kui meest ei saa”-jutt. Minu meelest käivad asjad teistpidi: mees peab olema, laps võib olla. Aga see, et mees peab olema, ei tähenda veel ilmtingimata, et selle mehega peab ühist ruumi, aega ja kõike muud jagama. Kindlasti ei tohi aga last muretseda kompensatsiooniks, igavuse ja kurbuse leevendamiseks. Lapsi, muide, ei tule üldse muretseda — nemad võiks ikka mõlema asjaosalise täie teadmise juures ja rõõmuga teha.