Lõksud, mis ohustavad parimaid sõbrannasid

 (6)
Lõksud, mis ohustavad parimaid sõbrannasid
Scanpix

Elu ilma parima sõbrannata? Seda ei suuda vist küll keegi endale ette kujutada. Kuid siiski tuleb ka hingesugulaste vahel kriise ette ning mõnikord lähevad nende teed ka lahku. Siin on ära toodud viis tüüpilist lõksu, mis naiste sõprussuhteid ähvardavad, ja õpetussõnad, kuidas üksteist taas leida.

Hinged kooskõlas, mõttevahetus peaaegu telepaatiline — sellised oleksid meie suhted meelsasti kõigi sõbrannadega. Ja meil on selliste ootuste loomiseks ka vastavad klišeed peas. Nelik „Seksist ja linnast“? See näide räägib ju ise enda eest. Mehed? Nemad on sõpruse puhul pigem lisavarustus ja hoolitsevad hea jutuaine eest. Tüdrukute vahel valitseb lihtsalt selline „me-mõistame-üksteist-hoobilt“ tunne. Kui sõbrannad spontaanselt meie uksekella helistavad, võib kõik muu ootele jääda — nii kõlab ühe tuntud vahuveini reklaami sõnum. Vannis vedelev kallim peab mullivahtu pigem üksi nautima, samal ajal, kui naised fotosid vaadates suurepäraselt aega veedavad. Tõelisus näeb vahel siiski teisiti välja.

„Oma tunnete väljendamine ja võimalus neid teineteisega jagada loob lähedust, millel sõprussuhted põhinevadki,“ ütleb Irma Lindermann, diplomitega pärjatud psühholoog ja psühhoterapeut Darmstadtist. Samas muudab sellisel hulgal avatust meid ka haavatavateks. Juba väikestest arusaamatustest võivad nii kujuneda suured draamad. Siinkohal toome ära viis tüüpilisemat lõksu, millesse sõprussuhted langeda võivad, ning lahendused, kuidas neist põgeneda.

„Me-oleme-üks“ lõks

Sulle ja sinu sõbrannale meeldib sama disainer, teie vaated lastekasvatamisele on sarnased ja isegi siis, kui juttu on poliitikast, valitseb teie vahel pime teineteisemõistmine ning täielik harmoonia. Aga just see võib bumerangina vastulöögi anda. Sest kui inimene, keda peame oma hingesugulaseks, reageerib meie tegemistele kas või ühe korra vastupidiselt, kui seda oodanud olime, purunevad kõik illusioonid ideaalsest sõprusest. Justnimelt naistevaheliste suhete puhul vaatame me liiga harva sümpaatsuse kulissi taha. Me ei näe teist inimest sellisena, nagu ta tegelikult on, vaid sellisena, nagu meile meeldiks, et ta oleks. Nii on pettumus suhtesse lausa programmeeritud ja koos sellega ka suure tüli tekkimine.

Tihtipeale aitab taolise lõksu vältimiseks juba sellest, kui endale selgeks teed, mis kohtumistel sõpradega tegelikult toimub. Nimelt näitame me erinevatele inimestele ainult osasid külgi oma iseloomust. Samal ajal, kui me ühe sõbrannaga ennast iseseisvatena tunneme ja peaaegu alati ainult filosoofilisi vestlusi arendame, oleme me teise sõbrannaga lollitades kistud tagasi algkooliaegadesse. Ühtsustunne, mis sealjuures tekib, on seotud ootustega, mida me neile erinevatele sõprussuhetele asetame ja isegi planeetide seisudega, mille mõju me enda peale kokkusaamise ajal parasjagu kiirgamas tunneme. See on ka täiesti normaalne, aga ainult nii kaua, kuni me inimesi planeetidega segamini ei aja ja endale teadvustame, et ka kosmoselaev vahetevahel oma suunda muudab, sest universumis on palju potentsiaalseid maandumiskohti.

Isegi hea sõprus ei suuda kõike taluda. Huvid ja harjumused võivad aja jooksul muutuda. Värske kaksikute emaga öö läbi peotänava lõbustusasutusi läbi kammida? Keeruline. Aga võib-olla saab ka teisiti? „Kui te siiski tunnete, et sõprus pigem aega röövib, siis ei peaks te sellest enam kramplikult kinni hoidma,“ arvab Lindermann, „vaid pigem selle eest tänulik olema, mis teie vahel varem oli.“

Kadeduse lõks

Sõpradele sarnanemise soov ei tulene ainult üksteise igatsemisest. Vastupidi, sellel on ka täiesti pragmaatilisi põhjuseid. Väljaminek sõbrannaga, kes samuti kabrioletiga sõidab ning Prada kotikesi kannab, on mõnes mõttes oma ego turgutamine. Ma olen hea just sellisena, nagu ma olen. „See mõjub meelitusena, kui meid peegeldatakse,“ ütleb Irma Lindermann.

Tähtsates eluvaldkondades kooskõlastatult tegutsemine viib aga ka selleni, et teineteist on omavahel lihtne võrrelda — umbes nagu kahte sprinterit saja meetri jooksus. „Erimeelsused tekivad tihtipeale siis, kui üks osapool saavutab edumaa valdkonnas, kus varem valitses viigiseis,“ ütleb Lindermann. Miks tema need eesmärgid saavutab, aga mina mitte — meil olid selleks ju samad eeldused? Muidugi jookseb ülemusest sõbranna, kellele puhkus vähemas kui viie tärni hotellis kõne allagi ei tule, pisut teises kategoorias. Aga näiteks see, kui hingesugulane, kellega varem igal suvel seljakott seljas teel oldi, nüüd oma uue armastatuga luksuskuurortis aega veedab, teeb tõeliselt haiget.

Omavaheliseks võrdluseks on lugematul hulgal võimalusi: töö, mehed, lapsed, raha ja nii edasi. Juba ainult korraks peast läbi käiv mõte „temal läheb paremini“ võib sõprusele tõeliseks proovikiviks kujuneda. Seda juhul, kui sa ei võta kadedust just sellena, mis ta tegelikult on: märguanne soovidest, mis veel rahuldamata. Asi ei ole alati tingimata selles, et tahaksime oma sõbrannat jäljendada. Keda valdab kadedus vaadates oma sõbranna puhanud ilmet lapsele rinda andes, võib enda jaoks järelduse teha, et see, kui iseendale rohkem aega pühendada, mõjub positiivselt ka teistele eluvaldkondadele. Kui negatiivseid tundeid tekitab konkreetselt lasteküsimus, siis peaksite selle üle põhjalikult järele mõtlema ning sealjuures ka sõbranna unehulka ja suhteprobleeme arvesse võtma. Ja seejärel endalt küsima: kas ma tõesti tahan temaga kohti vahetada? Lõppude lõpuks on ju asja tuum enda jaoks teadasaamises, millest võiksid samamoodi vaimustuda ning mis aitaks sul sarnast täiuslikkusetunnet saavutada? Ainult nii ei saa ühel heal päeval kadedusest ebausaldustunne, mis ka kõige tugevama sõprussuhte purustab.

“Minna laskmise” lõks

Suhete eest peab hoolt kandma — armastuse puhul kõlab see juba ammu kulunud klišeena, sõpruse puhul ei võeta seda arusaama tihti aga tõsiselt. Et kellegi õlal nutta, kellelegi toetuda või lihtsalt auru välja lasta — selleks on sõbranna meie jaoks olemas. Tihti kehtib lisaks ka põhimõte: mida erakordsemad on teemad ja suuremad sensatsioonid, seda parem. „Juba jälle peab kallim valentinipäeval ärireisile minema! Kui ta edaspidigi nii käitub, triivib suhe lahkumineku suunas.“ „Jah, laps käitub endiselt koolis nii halvasti. Võib-olla on tegemist tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häirega?“ Kui oma plats on puhtaks löödud, leidub kindlasti ka mingisuguseid kolmandaid isikuid, kelle abiga probleemide vestlust jätkata saab.

„Ettevaatust,“ hoiatab Lindermann. Psühholoog soovitab rangelt sõprussuhteid ka positiivselt laadida ning mõttega, nagu oleks suhe sõbrannaga midagi iseenesest mõistetavat, hüvasti jätta. Mõnikord aitab see, kui proovite meenutada tõelisi väärtusi: kuidas ja miks said teist sõbrannad? Nii suudate kuivaks muutunud kohtumised jälle erilisteks muuta. Tihti on need juba pisiasjad, mis sõprusele elustava efekti annavad: regulaarsed kohtumised lõunasöögiks, spaa-nädalavahetus üks kord aastas või pühapäevane tervisejooks pargis. Muide, üks põhjuseid, miks meestevahelised suhted tavaliselt püsimajäävamad on, seisneb Lindermanni sõnul selles, et mehed panevad sõpruses reeglina rõhku ühistele kogemustele ja läbielamistele. Nii on neil suurel hulgal mälestusi, mida hea meelega meenutada — vastupidiselt vestlustele, mis ainult ringiratast ümber samade probleemide keerlevad.

Nõuande lõks

„Paljud naised vahetavad sõbrannale kaasatundmise arvamuse vastu, nagu teaksid täpselt, mis teise inimese jaoks kõige parem on,“ täheldab Irma Lindermann. Sõbranna läbipõlemine? Tuleneb sellest, et ta töö juures alati kõik kohustused enda kanda võtab, selle asemel, et mõned ülesanded kellelegi teisele loovutada. Aga see sõbranna, kelle kallim tihti teiste naistega flirdib, peaks ennast lihtsalt erakordseks tegema — nii muutuks ta automaatselt ka mehe jaoks huvitavamaks. Lõputud teooriad, mis pärinevad meie enda mõttemaailmast. Aga meie maailm ei ole sõbranna oma, „hoia pea püsti” ütlemised või „Sa peaksid…“ sisuga sõnumid ei ole abiks, vaid ainult survestavad sõbrannat alateadlikult. Parem näita välja oma kaastunnet. Seega lausu „mul on kahju“, selle asemel, et öelda „ma suudan endale ette kujutada, kuidas sa ennast tunned“. Teise sammuna on abiks faktide üleküsimine: „Kas vallandamisotsus tuli postiga?“ „Mis juhtub edasi?“ Sellisel tasandil suhtlemine annab kaaslasele valikuvabaduse. Sõbranna otsustab ise, millise tooniga ja millisel hulgal ta oma seisukorrast rääkida tahab. Kuulamine jääb aga sinu ülimaks ülesandeks.

Liigse nõudmise lõks

Sõbrannaga kokkusaamisest võib vahel jääda halb järelmaik. Mida see liit mulle õieti annab? Enamasti kerkib selline küsimus siis, kui iseennast hetkel sellises olukorras ei nähta, mille puhul ollakse valmis teistele palju pakkuma. Olla toetatud ja tunda ennast mõistetuna — kas see polegi siis see, milles sõprus tegelikult seisneb? Just keerulised elusituatsioonid nagu haigus või töötus viivad sõprussuhted kiiresti viimase piirini, eriti juhul, kui kaaslane sinu (väljaütlemata) ootusi ei täida. Inimene, kes midagi sellist läbi elab, on edaspidi ettevaatlikum. Võib-olla paigutab oma kontaktid isegi pigem „tuttavate“ kategooriasse. Kes avastab, et ei saa oma aastatega loodud sõprade võrgustikust kriitilistes olukordades mitte mingit tuge, on arvatavasti küll sotsiaalne inimene, kuid ei lase võib-olla kedagi endale tõeliselt lähedale. Kes suurenevat pealiskaudsust hukka mõistab, peaks kõigepealt iseennast testima: kas ma olen usaldusväärne? Kaastundlik? Aus? Väidetavalt on see üks sõpruse suurimaid saladusi: olla pigem andja kui võtja. Või nagu psühholoog Lindermann ütleb: „Sõprussuhted saavad õnnestuda vaid neil, kes kõigepealt iseendaga armastusväärselt käituvad.“

Kas sina oleksid hea meelega enda sõber?

Et ise teistele parem sõbranna olla, aitab see väike mõttemäng. Vasta (ausalt) järgnevatele küsimustele:

  1. Kas võtaksid iseennast kaasa, kui siirduksid ostutuurile bikiinide soetamiseks? Kas oled keegi, kes oma terava keelega alati kõigepealt nõrkused (ka enda omad) esile toob või suudad olla aus, ilma kedagi haavamata? Küsimus on usalduses. Täpsemalt selles, kas sõbranna saab selles kindel olla, et sa ei naera, kui ta liiga väikestes püksikutes sinu ees seisab, aga samas suudad ära hoida selle, ta nendega poest lahkuks.
  2. Kas ma ise usaldaksin endale tähtsat saladust? Usaldusväärsus on sõprussuhete aluseks. Sinna juurde kuulub ka see, et suudetakse suu kinni hoida, kui midagi saladuskatte all on öeldud. Ebadiskreetsus on üks hullemaid viise, kuidas sõpra reeta võib.
  3. Kas ma helistaksin endale öösel kell kolm, kuna mul on kohutav armuvalu? Või oleks sul hirm etteheitvate lausete ees, mis algavad „Kas sa tead ka…“ ja lõppevad „…kui palju kell on?“ sõnadega? Ainult see, kes aja ja ressurssidega suuremeelselt ringi käib ja oma vajadused vahetevahel ka tahaplaanile jätta suudab, pääseb teiste inimeste lähedale.
  4. Kas ma võtaksin ennast peole kaasa? Kas oled avatud ja positiivne suhtleja, suudad elu helgemast küljest vaadata, sõbrannal särada ja flirtida lasta, ilma, et tunneksid ennast tahaplaanile jäetuna?
  5. Kas ma ise kuulaksin oma juttu tähelepanelikult? Või ootad pigem sobivat märksõna, et endast rääkima hakata? Ainult siis, kui vestlustes on tuntav tõeline huvi ja need endast mõttevahetust kujutavad, saab sõprussuhe tugevaks muutuda.

Allikas: freundin.de