"Ma nii loodan, et ta aja jooksul ikka muutub, sest praegu ta küll ei ole selline, nagu ma tahaks"

 (1)
"Ma nii loodan, et ta aja jooksul ikka muutub, sest praegu ta küll ei ole selline, nagu ma tahaks"
Source: pixabay.com

Nooruses usume me tõemeeli, et võime muuta oma kallimat — tema harjumusi, meeldimusi, tema iseloomu halbu külgi. Ometi räägivad kogemused vastupidist. Ja ka psühholoogid kinnitavad, et meil käib üle jõu sobitada partnerit vastavalt oma fantaasiatele. Sellegipoolest on ruumi manööverdamiseks kontrolli vahel teise inimese üle ja soovi vahel aidata tal muutuda.

Otsustatud: ma armastan, olgugi et ta ei huvitu kunstist (jalgpallist), ei taha lapsi muretseda, raiskab raha… Igaüks on veendunud, et tema siirad tunded aitavad partneril muutuda: „Küll näed, ta muutub koos minuga hoopis teiseks!” Kuid selle koha peal ütlevad psühhoterapeudid: „Stopp!” Astuda suhtesse kavatsusega teist ümber teha on kindel viis kõik ära rikkuda.

Kas me aga saame ikka teadlikult sellest soovist loobuda? Vaevalt küll. Seda enam, et see arvamus on osaliselt õiglane. Algselt oleme ju teineteisele võõrad inimesed, igal meist on selja taga omad elulised kogemused ja harjumused. Perekonna loomine on elus kolossaalse tähtsusega sündmus, mis vältimatult mõjutab meid, sunnib muutuma. Et suhted oleksid korras, peavad partnerid leidma kompromisse, töötama selle kallal, et teineteisega kohaneda.

Tegelikult on huvitav teada saada, kust selline muuta tahtmise soov üldse pärit on. Sageli on see suuresti meie endi isiklik ajalugu, mitte teise reaalsed ja arvatavad puudused.

Seotud lood:

Kui vaibub esmane armumistunne, „avastab” naine äkki, et mees on egoist (nii nagu ka tema isa oli) või taipab mees, et naine on üleliia kaitsev ja hoolitsev (nagu tema isiklik emagi). Kas võib uskuda, et nad ei märganud seda varem?

Aga võib-olla just see määraski ära nende valiku. Elukaaslase valik eeldab alati sisemist konflikti. Meis kõigis on peidus unistus ideaalsest partnerist. Kuid igal on ema ja isa, kelle kujud on alatiseks jäädvustunud alateadvusesse.

Psühhoterapeut Robin Norwood selgitab: „Me tunneme end kui kodus — mugavalt ning täiesti „õigesti” - just sellise inimese seltsis, kellega koos võime teha meile tuttavaid toiminguid ning tunda kõiki tuttavaid tundeid. Isegi kui tegevused ei too alati kasu ja tunded on ebameeldivad, on see just see, mida me teame ja tunneme kõige paremini”. Nii võib printsist unistav naine saada oma tahtmise ja ümber teha partneri… kuid hiljem kaotab tema vastu huvi: ta ei ole enam naise jaoks see „oma”. Ning siis suhted lagunevad. Seetõttu on ainus väljapääs — teha tööd iseenda kallal, et tunnetada seda mehhanismi ja üritada ise muutuda — et ajalugu ei korduks.


Muuta või muutuda?

Kujutada end ette kõikvõimsa skulptori rollis: „Ma muudan su oma armastuse jõuga”, on sama, kui öelda: „Sa ei meeldi mulle sellisena, nagu sa oled”. Selline suhtumine teeb igale ühele haiget. See on sügav eksistentsiaalne üleelamine — kas ma üldse olengi sellisena kellelegi vajalik… On keeruline olla suhetes, tundmata, et partner võtab meid just sellisena nagu oleme, ja armastab. Seetõttu peavad isegi konstruktiivne kriitika või põhjendatud etteheited olema suunatud käitumisele, mitte aga teise isiksuse vastu. Seda enam, et nõuda häbelikult tütarlapselt vaba käitumist või heita ilmsele ekstraverdile ette, et too liiga palju räägib, on liiga karm. Ka ei tohi halvustada partneri ideaale vaid seetõttu, et me ise tahame elult midagi muud. Kui lähedasele inimesele ei jäeta vaba ruumi, siis ta lõpuks murdub.

Teisalt, teadvustamata enesele, et me tahame (ja võime) muuta teist, ilmutame hingelist laiskust. Kui partner ei allu mõjutustele, kaebame tema peale, kuid hingepõhjas rahustab meid selline olukord: see on ju indulgents, mis vabastab meid vajadusest ise muutuda. Lisaks võib boonuseid teenida ka sellest, et teine on kõigutamatu. Näiteks nuriseb naine, et mees hoiab kõrvale kodustest töödest, samal ajal aga lämmatab iga mehe ürituse selles suunas. „Jäta, ma teen ise kiiremini”, toriseb ta. Kui mees muutuks, saaks naine kahekordse kaotuse osaliseks — kaotaks oma võimu kodu üle ning ei saaks meest enam passiivsuses süüdistada.

Loe veel

Suhetes valime just selle rolli, mis meile mugav on. See, kes tahab domineerida, leiab alati põhjuse teise puuduste üle pahandamiseks.


Muutuste tuul

Kui meie tõeline eesmärk on kergendada omaenese elu, ei suuda me kunagi ümber teha seda, kes meie kõrval on. See soov peab olema dikteeritud murest teise inimese pärast, tema heaolu pärast.

Kas ta tunneb, et suhted perekonnas muutuvad halvemaks? Tähendab on tema huvides midagi muuta iseendas. Samas suudame tasahaaval ta sellele teele tõmmata, seadmata ohtu tema isiklikke piire.

Meie võimuses on näidata lähedasele inimesele uusi horisonte, seejuures hoidudes tema mineviku, kiindumuste ja vaadete mahategemisest. Ta hakkab muutuma, kui näeb nende muutuste mõtet: head suhted, rahu perekonnas. Pealegi on partneritel vajadus tunda teise toetust ning mis peamine — muutuda omakorda.

Et muutused aset leiaksid, tuleb tunnistada, et kaaslase areng võib toimuda erinevaid teid pidi. Samas oleme võimelised sulgema ta omaenda kujutluste puuri. Et muutuda, ei tohiks olla liialt sõltuvad teineteisest. Distants võimaldab inimest näha sellisena, nagu ta on ning paremini mõista tema probleeme. Võtmesõna muutuste teel on „heatahtlikkus”. Raske on muutuda sellel, kes alatasa kuuleb: „Ma ju tunnen sind, sa oled lootusetu” või lausa: „Küürakat parandab üksnes haud”.

Pole tarvis võtta oma lähedastelt võimalust meid meeldivalt üllatada. Kui oleme hoolsad ja usaldame oma armastust, siis aja jooksul hakkab selle tunde energia muutma seda, keda me armastame. Ja ilmselt meid endid ka.

Allikas: Psihhologija