"Ma teadsin, et ma ei tohiks temaga abielluda, aga tegin seda ikkagi..."

 (8)
"Ma teadsin, et ma ei tohiks temaga abielluda, aga tegin seda ikkagi..."
Photo by Park Street on Unsplash

Kui olin 24-aastane, abiellusin inimesega, kes neljandas klssis mu seljataga istus ja patsist tiris. Olime lapsepõlves vaenlased ja ta küsis mult tihti: "Miks sa nii kole oled?"

Aastaid hiljem, kui olime 22, kohtusime uuesti ühel peol. Otsustasin talle võimaluse anda, hakkasime kohtingutel käima, hiljem kolisime kokku ja kaks aastat hiljem tegi ta abieluettepaneku.

Jõllitasin sõrmust, mida ta mu ees hoidis, püüdsin mingit mõistlikku põhjust keeldumiseks välja mõelda, aga ühtegi tarka mõtet ei tulnud pähe. Mu sisetunne ütles "meh", aga see ei tundunud piisavalt ratsionaalne. Meil oli maja, koer ja tulevikuplaanid - kas neil siis polnudki väärtust? Abielu tundus loogilise järgmise sammuna, niisiis ma olin nõus.

Olime kihlatud umbes aasta ja planeerisime pulmapidu välismaal ainult meile kahele. Ma tegin avalikult nalja selle üle, et hoiame raha lahutuse jaoks kokku. Ma ei tahtnud, et mu isa mind altari ette viiks ja üle annaks, sest ma ei tahtnud, et ta tunneks end hiljem süüdi, et oli oma vanima tütre täielikule jobule andnud.

Tseremoonia oli kena, lubasime endale pärast uhke õhtusöögi, aga pulmaööd ma küll ei oodanud. Tegelikult ei tahtnud ma juba enne pulmi eriti temaga seksida, aga suutsin oma libiido madalseisu stressi ja väsimuse kaela ajada. Mõte kohustuslikust seksist abikaasana ajas mind iiveldama ja palusin mõttes, et kaasa oleks samuti liialt väsinud. Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kuidas see õhtu tegelikult lõppes.

Seotud lood:

Pärast pulmi elu muutus. Abikaasa tahtis, et minust saaks koduperenaine. Ta nõudis, et tuleksin töölt ära, hoiaks kodu korras ja sünnitaksin talle lapsed. Ma olin muidugi vastu. Olin äsja alustanud uuel töökohal, mis mulle väga meeldis ja ma ei olnud nõus oma karjäärile pidurit tõmbama.

Me kaklesime iga päev. Vihkasin teda. Vihkasin oma elu. Ühel hetkel avastasin, et ma ei viitsi enam elada. Magasin palju ja kuulasin igal võimalikul hetkel kurja ja agressiivset muusikat.

Kui olin paar nädalat diivanil maganud, teatas ta, et me vist peaks lahku minema. Esmalt olin muidugi kuri, et ta oli sellisele järeldusele jõudnud, aga siis küsis ta: "Kas see pole siis see, mida sa tegelikult tahad? Sa ju vihkad mind." Sel hetkel sain aru, et lahutus on tõepoolest parim lahendus.

Vähem kui aasta pärast pulmi olime lahutatud ja mina tundsin kergendust. Olin tänulik võimaluse eest olla jälle mina ise ja elada oma elu omadel tingimustel. Lahutuse käigus sain endale minimaalselt vara ja läksin tagasi vaatamata minema.

See oli rohkem kui 10 aastat tagasi ning tänaseks saan eksiga palju sõbralikumalt läbi kui toona. Me oleme täiesti erinevad inimesed, kes elavad täiesti erinevat elu.

Ma teadsin, et ta ei ole minu härra Õige, aga ma ei kahetse seda kogemust. Õppisin sellest palju enda ja oma väärtuste ja eesmärkide kohta, samuti oma piiride osas ning mis peamine: kui oluline on olla endaga täiesti aus."

Allikas: Redbook