Mahajäetud, lõpetage oma lahkuminekuhala Facebookis!

"Igaühe jaoks on kuskil keegi...kahjuks sina ei olnud minu jaoks see õige..." ohkas üks mu kolmesajast sõbrast Facebookis. Ning jätkas pisaratest ja kurbusest nõretavate tsitaatide postitamist kuni leidis endale uue mehe. Kokku kolm kuud. Iga päev. Vähemalt viis postitust. Teine muutis oma suhtestaatuse "in a relationshipi`ist" "single`iks" ning kukkus seejärel oma seinale postitama maailma kõige haledamaid armastuslaule.

Kolmanda tuttava suhe jookseb suhtlusportaalis nagu igapäevane seebiseriaal — ta ei jäta mitte kunagi mainimata, kui on oma elukaaslasega tülli läinud või lihtsalt tema peale solvunud ja kättemaksuks klubisse tantsima ja end täis jooma (mitte tingimata selles järjestuses) läinud.

Ainult aeg parandab haavad....jajah....

Mingi hulk inimesi on veel sellised, kes spämmivad oma suhtedraamadega ka MSNi pealkirjades ja ka Skype`s... Mind suisa hirmutavad sellised nimed ja pealkirjad nagu “Mari — ma ei ole mitte kunagi oma elus tundnud nii suurt kurbust, miks sa ära läksid??????????????????” Sellisega ei julge ju tööjuttu hakata ajamagi!

Kas lahkuminekud (ja üldse kõik muu, mis paarisuhtesse puutub) ei peaks jääma vaid suhtes või lahkuminekus osalevate inimeste vahele? Miks sa tahad, et su tutvusringkonnas ei oleks ühtegi inimest, kes ei teaks, et sind jäeti maha või peteti? Sorry, aga minu arust on mahajätmine ja petmine kohutavalt piinlikud, ma vist julgeks ainult oma väga lähedastele sõbrannadele teatada, et mu mees leidis minust parema ja jäi mulle mingi minust ilusama ja noorema tibiga vahele.

Su hüsteeritsemine käib kõikidele närvidele

Üldsegi, mis eesmärk on neil lugematutel saripostitustel stiilis "ainult aeg parandab haavad" või "see, kes paneb sind nutma, ei vääri su pisaraid!!"? Vahepeale Youtubest video "All by myself" ja pilt sinust kooki söömas... Mida sa loodad sellega saavutada? Loodad kaastunnet ja pehmeid paitusi? Kas sa tunned end lahedamana, kui su kusagilt varastatud tsitaati laigib sada inimest? Aitab see sul lahkuminekust üle saada? Ei aita ju! Ainus, mis sa sellega saavutad, on see, et sa käid oma sõpradele närvidele. Ja jätab sinust hüsteeriku mulje.

Ma tean väga hästi, kui valus on lahkuminek. Ka mind on maha jäetud ja petetud, mu süda on tahtnud lõhkeda ja olen veetnud päevi voodis patja nuttes. Olen helistanud oma sõbrannadele ja nutnud nende õla najal, joonud end täis ja nutnud klubis mingi suvalise mehe särgi märjaks. Kuid mulle pole iial pähe tulnud hakata oma suhteajalugu ja sellega seonduvaid väga isiklikke detaile postitama avalikesse suhtlusportaalidesse, kus mu postitusi jälgivad lisaks perele ja sõpradele ka kolleegid ja vanad lasteaiakaaslased. Oma isiklike draamade neile kõikidele peale surumine on minu meelest lihtsalt lapsik.

Õnneks on Facebookis võimalik sellised saripostitajad ära peita ja msnis nendega mõnda aega mitte suhelda. Seda ma loomulikult ka teen. Aga teie, Facebooki saripostitajad oma sügavmõtteliste tsitaatide ja armastuslauludega, kasvage vahepeal suureks, eks.