Mees arutleb: kes peseb kelle ajusid?

PSÜHHOLOOGIA SINULE: Inimesi, kes tahaksid hästi mõelda ja tõde kuulata, on olnud alati palju. Kuid vähe on neid, kes suudavad ja soovivad iseenda vabadust, otsuseid ja valikuid analüüsida. Mis seos on eelnevalt väidetul ajupesuga, kirjutab Kathleen Taylori raamatu „Ajupesu” valguses Ivar Töner.

Sõltumatus ja vabadus on olnud inimestele läbi aegade erilise tähelepanu objekt — seda ka neile süsteemidele ja inimestele, kes just „ajupesu” ja negatiivse mõjutamisega iga päev tegelevadki.

Hea näide pärineb George Orwelli „Loomade farmist”, kus ainuke, kes käis farmist väljaspool hulkumas ja sõltumatut infot hankimas, oli kass. Kass teadis, et väljaspool farmi on veel midagi — see hoidis tema meeled puhtamad. Aga ta, sinder, ei rääkinud teistele, oli vait ja lõpuks kadus hoopis ära — teisisõnu, lasi jalga vabasse läände, kus otsene ajupesu loomadele puudus.

Noore Oxfordi Ülikooli uurija Kathleen Taylori teos „Ajupesu” tõestab, et sellest nähtusest puutumata inimesi on väga vähe, kui üldse. Võiks ju lausa eeldada, et sedalaadi mõjutamisse suhtutakse soosivalt, sest seda on viljelenud kõik süsteemid — kes rohkem, kes vähem. Ometi ei pea avalik arvamus ajupesu kiiduväärseks nähtuseks.

Seda salapärast nähtust — ajupesu — on väga keeruline mõista, sest me ise ei taju sageli, kust läheb meie enda ja teiste vabaduse piir. Suuremad teadmised ja koolihariduse kättesaadavus ei kaitse meid veel mõjutamise ja demagoogia eest. Negatiivset mõjutamist, demagoogiat ja otsest ajupesu aitab märgata ja ära tunda eelkõige inimese enda elu­kogemus, kuid kindlasti ka selle­alane kirjandus ja arutlused.

Loe juuninumbrist:

Seksisõltuvus: kuidas säilitada püsisuhe?

Paranoia küüsis

Käskude-keeldudeta kasvatatud lapsed

Ma valetaksin, kui püüaksin jätta muljet, et ajupesus on mi­dagi uut ja originaalset. Antiikajal nimetati demagoogideks vaid erilist au ja usaldust väärivaid isikuid. Tänapäeval nimetatakse ajude pesemiseks tõe või objektiivsuse teadliku väänamise tehnikat ning demagoogiks isikut, kes seda tehnikat mõnevõrra valdab ja alailma rakendab. Enamasti peetakse demagoogideks inimesi, kes suudavad kellegi teis(t)e intelligentsuse piisavalt kauaks välja lülitada, eesmärgiks enamasti mõne olulise hüve (raha, aja või tähelepanu) kättesaamine.

Demagoogia rakendamine ja teiste inimeste kahjustav mõjutamine on omane peamiselt vääritutele inimestele. Seejuures ei ole ju väga tähtis, kas ajendiks on omakasu, võimujanu, käsk, viha, lollus või veel midagi muud.
Ajupesu ja demagoogia on omamoodi kunst ja võimas jõud — eriti araks kasvatatud tohmanite maal. Viletsa hariduse ja puuduliku infoga inimesed, kes ei oska oma peaga mõelda, ei oska näha ega ära tunda oma tundeid, keelt ja meelt, milles kujunevad tähendused, ei saa iseseisvalt hakkama. Inimesed, kes ei suuda näha seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, kes ei erista enda ja teiste tegelikke vajadusi, olulist ja ebaolulist, osa ja tervikut, ei saa tegelikult aru oma vabadusest ega võimalustest, piirangutest ega ohtudest.

Demagoogidest jagu saamise ainus tõhus abinõu võib olla just see, kui inimene teab ja tunneb ära demagoogia ja mõjutamise võtteid ega lase end päev päeva kõrval lollitada.

Kui oled süüvinud raamatusse „Ajupesu”, hakkad tähele panema märke, mis võivad viida­ta demagoogiale või otsesele ajupesule ümbritsevas elus. Siit avaneb lugejale terve maailm, mida mõistes suureneb vajadus hakata tegema oma elus iseseisvamaid otsuseid. Igatahes on Taylori raamat „Ajupesu” väga paeluv ja arusaadavalt kirja pandud teos, mis valgustab ja aitab mõista inimkäitumise tumedamaid pooli.