Mees küsib: miks mulle meeldivad vaid küpsemad naised?
Tahtsin küsida, et kas leidub veel mehi, kes tunnevad huvi ainult endast oluliselt vanemate naiste vastu? Kõik mu suhted — tõsi küll, neid võib üles lugeda ühe käe sõrmedel — on olnud küpsemas eas daamidega ning ausalt öeldes pole endast nooremaid vaadanudki ning omaealisedki ei mõju ligitõmbavalt. Ma ei oska öelda, miks see nii on, aga hinge ei saa ju vägisi sundida.
Võib-olla olla olin nooremana keskmisest veidi tagasihoidlikum ning kunstiliste huvidega, mistõttu eakaaslased minust väga ei vaimustunud. Ausalt öeldes keskkoolis käies ma tüdrukute peale väga ei mõelnudki, pigem keskendusin koolile, trennile ning muudele hobidele. Noh, eks natuke sai ka neiusid vaadatud, aga erinevalt mõnest teisest inimesest ei näinud ma mõtet meeleheitlikes katsetes endale partner otsida.
Saatuse tahtel võttis mind „rajalt maha” hoopis põhikooliaegne kunstiõpetaja. Juba toona oli ta mulle meeldinud ning kuna käisin ka kunstiringis ja võtsin tema tunde väga tõsiselt, võis juba 9. klassis olla sümpaatia vastastikune. Loomulikult olin siis liiga noor ning tõsisemaks asi ei läinud.
Kui aga paar nädalat enne minu gümnaasiumi lõpetamist tänaval juhuslikult kokku saime, olin juba piisavalt piisavalt vana. Kohmetust tervitusest sai pikk vestlus ning endine õpetaja, olgugi et paar aastat üle kolmekümne, kutsus järgmiseks õhtuks külla. Pidime arutlema ühe töö üle, mis oli plaanis näitusele saata. Tegelikult jõudsime lisaks arutlemisele ka palju muud teha…
See suhe jäi kestma praktiliselt kuni ülikooliõpingute lõpuni. Tegelikult sobis kõik ideaalselt — temal oli juba soovitud laps olemas ning minagi olin mitte liiga palju kohustava, ent siiral armastusel põhineva suhtega meeleldi nõus. Ega me väga avalik paar polnud, ent veetsime kokkuvõttes palju aega koos. Põhjus, miks meist perekond ei saanud, peituski vanusevahes. Ühel hetkel pidi mu kaaslane seoses tööga suunduma teise linna elama ning niimoodi see kõik hääbus.
Olin päris pikalt kurb, kuid eks elu läheb edasi ning mingi aja pärast märkasin kedagi uut. Ent oh häda — jällegi oli naine minust palju vanem, seekord juba pea nelikümmend. Tulemuseks paariaastane suhe, mille ise lõpetasin, kuna tundsin, et tahaks juba tõelist perekonda.
Olen proovinud nüüd lahtiste silmadega ringi käia, ent ikka hakkavad meeldima endast vanemad naised, kes on enamasti neljakümne ringis. Võib-olla on asi selles, et pelgalt kena välimus mulle ei imponeeri, kaaslasega peab olema huvitav rääkida ning sarnane mõttemaailm. Ning millegipärast tunnen endast vanematega rääkides palju suuremat ühtekuuluvust.
Kui alguses pidasin asjaolu, et mulle mõjuvad ligitõmbavamalt küpsemas eas daamid, pelgaks juhuseks, siis nüüd pean nentima, et see on reegel. Noorena oligi tore, kui kõrval oli minust vanem kuntstnikuhingega kergelt boheemlaslik neiu, kes võttis kõike rahulikult ning ei dramatiseerinud pisiasju üle. Nüüd aga hakkan üha enam muretsema. Saan ju minagi varsti kolmkümmend ning pean juba tõrjuma pidevaid kosjasobitamiskatseid. Seni olen suutnud oma kiindumust vanemate naiste vastu üsna edukalt varjata, ent lõputult see nii jätkuda ei saa.
Kui keegi on juhuslikult samas olukorras nagu minagi, siis ta mõistab, et südant ei saa sundida ning kellegagi vägisi pole võimalik peret luua. Kas peale minu leidub veel sarnaste „kalduvustega” inimesi? Millest võib niisugune kummaline huvi tulla ja kas see ka kunagi muutub?
