Mees või laps — kummale peaks kuuluma suurem osa su südamest?
Loomulikult on esimene reaktsioon tahta päästa nad kõik ja need olid ka meie esimesed mõtted, nii et olge mureta — me pole kolm pereema, kes sooviksid mõnda oma pereliikmetest leekidesse jätta. Lõpuks kehitasin ma õlgu ja ütlesin: “Mehe siis.” Mind jõllitas kaks suurt silmapaari — mehe!?
Laps on loomulikult emale “kogu maailm” ja mida kõike veel ning ma ei kõhkleks hetkekski end tema nimel ohverdada, kuid kui ma tõepoolest peaksin valima oma mehe ja lapse vahel, siis valiksin ma mehe. Pärast seda kui mulle loeti moraali, miks peaks ikka lapse päästma, selgitasin ma neile oma põhjuseid ja mõtlesin nendest kirjutada ka teile. Võib-olla selleks, et mõtlema panna, ehk hoopis selleks, et kui keegi julgeb kunagi oma meest lastest ettepoole seada, ei vaataks te teda esimese reaktsioonina nagu südametut koletist.
Esiteks, mu mees tuli enne. Tema oli minuga juba neli aastat enne meie esimese lapse sündi. Me riisusime koos raha, et endale vähegi rahuldavat kodu soetada ning veetsime siis terve aasta seda üles vuntsides. Ta oli minu suurim abi ja tugi, kui ma pidin matma oma ema — suurima eeskuju ja parima sõbranna sel maamunal. Ma andsin altari ees temaga koos tõotuse. Kui lapseootele jäin, olime loomulikult täiesti sillas. Sünnitus ei olnud lihtne ja sealgi oli mul tema käsi pigistada, nii et tal olid küünejäljed peopesas. Ühesõnaga, ma armastan oma meest rohkem kui kedagi teist siin maamunal ja kui ma peaksin tõepoolest mõõtma oma armastust, siis ütlen ausalt, et mu armastus mehe vastu on suurem kui armastus laste vastu. Karjuge nüüd mu peale, kui tahate, aga ma olen veendunud, et nii ütleksid kõik pereemad, kes on oma mehega tõeliselt õnnelikus suhtes.
Minu meelest on tänapäeval üks suur probleem see, et kui naisel sünnib laps, saab sellest lapsest tema maailma naba, esimene ja ainus prioriteet, põhifookus. Mina mäletan oma ema sõnu, kui ma küsisin temalt, kuidas nad isaga omavahel olemiseks aega leidsid, kui mina sündisin. “Ma söötsin su ära, ootasin kannatlikult su uinumist, vahetasin piimaplekkidega pluusi välja ja süütasin magamistoas küünla.” Tol hetkel ma muigasin, aga nüüd tean, et nii ju ongi… Isegi kui sa oled lapse kantseldamisest väsinud ja suudad mõelda ainult oma tekist ja padjast, ei tohi sa unustada kõige olulisemat inimest enda elus. Mu mees polnud isekas ega solvunud kui ma suurema osa oma tähelepanust lapsele pöörasin, aga ta ka teadis, et ma leian alati aega ka temale.
Niipea kui meil tekib olukord, kus hakkame teineteist justkui kaotama, palkame me lapsehoidja ja lähme koos välja või moosime mu tädi lapsi hoidma ja sõidame reisile. Me ei lase tekkida olukorral, kus on kaks leeri, ühel pool mina latega ja teisel pool mees tööga. Mees tuleb enne.. kui ta on hea mees.
