Lugesin siin Delfist Marje lugu sellest, kas ja kui palju ta peaks oma meest kiitma või üleval pidama ja kui mõttetu see on.

Noh, mina olengi see Marje mees — mitte küll päris, aga leian sarnasusi. Mind jättis ka naine maha, kui olin töötu olnud kolm aastat ning naise arust luuser ning kole diivanikaunistus olnud, kes isegi lapsi kasvatada ei viitsinud.

Aga… tahan kohe sellele Marjele anda oma vastused tema kriitikale. Kas mina tahtsin abielu? Sa teadsid, kes ma olen, kui kohtusime, aga siis see sulle sobis. Sa teadsid, et ma ei soovi lapsi, aga sind minu soovi puudumine ei huvitanud. Sa lihtsalt istusid mulle peale ja sundisid mind sinu enda loodud mõttemaailma, hoolimata sellest, et ma sind hoiatasin. Sa teadsid, millega riskid, aga sa võtsid selle riski ja ühel hetkel avastades, et risk ennast ei õigustanud, viskasid mu välja kui õnnetu kassiniru. Sa lihtsalt ei tahtnud enam. Nii lihtne see oligi.

Jah, mina olin nõrk, kuid sina olid lihtsalt julm ärakasutaja. Ehitasid oma ideaalmaailma teise inimese kulul. Kõigile Marje meestele soovitan Marje kütkeist lahti rabelemist. Oskust ja meelekindlust öelda EI. Ei, kui nad tulevad oma pereplaaniga ja nõuavad armastust. Marjed hävitavad oma mehed, nad teevad neist elavad surnud, kes tulevad igapäevaselt väsinuna koju, kuni ühel päeval saavad nad töölt kinga, kuna neis polnud enam elujõudu.

Jah, Marje, sa peakski mehe kuradile saatma, sest alles siis saab mees taas ellu ärgata. Muidugi juhul kui sa pole lõplikult teda hävitada suutnud. Mind sa õnneks hävitada ei suutnud. Leidsin endale töö ja sain taas tagasi oma energia.

Allikas: Naisteka Foorum