Ma pole kunagi varem kaugsuhtes olnud. Aga nüüd juhtus nii, et leidsin kallima, kes elab teises riigis. Kuna see riik on Euroopa teises otsas, ei kohtu me tihemini kui umbes kord kuus. Muidugi me meilime, saadame sõnumeid ja skaibime nii tihti kui võimalik, aga… Mulle tundub, et mina leian neid võimalusi tunduvalt tihedamini kui tema. Ta kinnitab, et hoolib minust ja igatseb mind, aga ometi on päevi, kus ma ei kuule temast sõnagi. Vastab minu olulisele meilile alles järgmisel õhtul. Tean, et ta teeb palju tööd, aga ma ei saa midagi parata, et mulle tulevad igasugused mõtted pähe. Tean, et ka tema jaoks pole see, mis meie vahel toimub, ainult seks — me oleme sel teemal rääkinud ja ta on ise kinnitanud, et on armunud ja tahab suhet. Pigem olin mina ise alguses arvamusel, et rohkemat kui head seksi kord kuus selline distants ei võimalda. Aga tema veenis mind, et võimaldab küll, kui inimesed niimoodi teineteisesse armuvad. Kas ei peaks olema nii, et kui mees on armunud, kasutab ta iga võimalust, et sinuga suhelda — saata kasvõi lõunapausil tilluke armas sõnum, kui rohkemaks aega pole. Muidugi ei taha ma tema endaga sel teemal rääkida, sest kardan paranoilisena mõjuda. Sellepärast tahaksingi teada, kuidas teistel kaugsuhted toimivad. Kas on normaalne, et iga päev omavahel ei suhtle?

Mis siis peab ühes kaugsuhtes olema, et see töötaks? Kirjuta, kuidas sinu kaugsuhe toimib. Või kas on üldse võimalik, et suhe inimeste vahel, kes erinevates riikides elavad, toimida saab?