„Miks sa tema suhtes nii kalk oled?” — „Sest mulle ei meeldi see, kuidas ta sind vaatab.”


„Miks sa tema suhtes nii kalk oled?” — „Sest mulle ei meeldi see, kuidas ta sind vaatab.”
Foto: Unsplash

Katkend Caroline Louise Walker raamatust "Peidus su silme all".

Eile õhtul sättisime siinsamas kikilipse, kõlistasime martiiniklaase ning valmistusime minema galale, mis oli korraldatud vaid minu auks. Rahvas kiitis ja aplodeeris. Kaksteist tundi tagasi kinkisin oma abikaasale ta elu parima orgasmi. Mulle meeldiks uskuda, et mulle lähedased isikud ei löönud klaase kokku vaid seetõttu, et meie linn mind eriliseks tunnistas, et Elizabeth ihaldaks mind ka abielusidemeteta. Mulle meeldiks uskuda, et me ei vaja võõraste heakskiitu, et oma armastusele väärtust lisada. Me ei vaja publikut selleks, et endast parim anda.

Ja siiski.

Märkan neid pisikesi muudatusi, mis majakülalise saabudes tehti. Jonah katab laua ilma palumata. Ta katab lauda, kuna Nick hakkas lauda katma ning Elizabeth pühib taldrikualuseid, mida haruharva kasutame. Tundub et olen ainsana Nicki võludele immuunseks jäänud. Võlud nagu võlukunst. Ehk on tegu suisa musta maagiaga. Ma ei pea seda kõike nunnuks, kuid tunnistan, et laud näeb kena välja. Abikaasa ja laps paistavad rõõmsad, justkui vines. Ja siiski. Tunnen end kui ainus kaine isik baaris peale südaööd, vaatan, kuidas teised end seksikamana, targemana ja tugevamana tunnevad vahetult enne seda, kui end häbistavad.

„Planeet Maa kutsub,” vehib Elizabeth mu näo ees käega.

Pilgutan silmi ja kolin reaalsusesse tagasi.

Seotud lood:

„Paluks veini,” naeratab ta rõõmsalt.

Bella Tortas on uskumatu järjekord. Paistab, et pühapäeviti ei kokka enam keegi. Mul läheb viisteist minutit, et üks pirukas ja üks pitsa (pool vorsti ja oliividega, teine pool valge ja peterselliga) tellida. „Me saame valget pitsat vaid teiste valgete pitsadega poolitada,” lausub teenindaja.

„Ta ei pea ideaalne olema, mu naine kannatab kastet küll,” vastan kassiirile lähemale nõjatudes.

„Härra,” korrutab ta edasi, „me saame valgeid pitsasid vaid teiste valgete pitsadega poolitada.”

„Ma maksan peale. Pole hullu.”

„Ma väga vabandan, härra, kuid palun tellige pitsa meie menüü järgi või lubage järgmisel kliendil tellida.”

Pööran ringi. „Pole hullu, kuule. Vali rahulikult,” kinnitab mu selja taga laiutav tegelane. Ta sõnad kõlavad siiralt, kuid järjekord ulatab uksest välja ja aknastki mööda, seega uurin pea kohal asuvat menüüd ja otsustan ühe valge peterselli- ja ühe tavalise (vorsti ja oliividega pooleks) pitsa kasuks. Keeldun küüslaugunäksidest ja jookidest.

Kokk hüüab mu nime alles poole tunni pärast, mul pole Ben Waltersist ja ta viisakusvestlusest pääsu. Talle on jäänud mulje, et mind huvitab, mis viimasel majaomanike ühingu koosolekul toimus ning kuidas ta finantsjuhina uue, ilma kuuskedeta haljastuseelarve üle vaatas ja rahvale esitas.
Kui ta lõpuks hinge tõmbab, kasutan võimalust.

„Kuule, tahtsin kiirelt midagi tunnistada. Jonah‘ sõber on külas ja ta on pisut valjuvõitu. Kui keegi rahu rikkumise üle kurdab, siis teadke, et ma juba tegelen asjaga. Vabandan ette.”

„Nickist räägid või?” küsib Ben.

Püüan mitte hambaid kiristada: „Just. Jäin ma hiljaks?”

„Eip. Tore poiss. Põrkasin tema ja Elizabethiga ükspäev turul kokku. Tundub rahulik kutt.”

„Vaga vesi, sügav põhi samas, on ju?”

„On ta siis vaga või vali?” Ben puhkeb naerma ja laksab sõbralikult vastu kätt. „Ära muretse, su pulk-persses-naabritele kuluks väike pidu ära küll.”

Nüüd avaneb Benil loomulikult võimalus arboristide tasusid arutada ning tegu on ta lemmikteemaga. Kuulen köögist kedagi oma nime hüüdvat, vabandan viisakalt, palun teenindajalt ekstra parmesani ja paprikahelbeid ning põgenen rasvaste karpide ja värskete teadmistega igihaljastest taimedest. Selleks ajaks, kui koju jõuan, on möödunud terve tund. Jonah‘ auto on läinud.

Sisenen majja märkamatult. Üle „Norwegian Woodi” ei kuule mind ei Elizabeth ega Nick, kuna biitlid on põhja keeratud. Nad ei hüppa, kilju ega lahku teineteisest. Näen, kuidas nad hoopis intiimselt valssi tantsivad. Elizabeth vaatab Nickile silma, kui poiss muusika taktis pead noogutab.

„Üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm, üks-kaks-nüüd-keeruta-kolm …” Lugemine läheb sassi, nad koperdavad ja puhkevad koos laginal naerma. Kui ma pitsakarpe ei kannaks, üllataksin neid meeleldi aeglase aplausiga.

Teen hoopis nalja: „Tohoh. Ma lähen pitsa järele ja näed, mis juhtub.”

Nick pakub ikka veel naerdes end mulle appi karpe kandma.

„Kõik on kontrolli all.”

„Elizabeth õpetas mind lihtsalt tantsima. Mul ei tule eriti hästi välja.”

„Ega eriti ei tule jah,” nõustun.

Elizabeth keerab heli maha ja tõmbab hinge, kuid vahib mujale.

„Mul oli too õhtu tantsupõrandal nii piinlik,” selgitab Nick. „Mõtlesin, et uurin proffidelt võimalusel nippe.”

„Elizabeth on meil proff jah,” naeran vastu.

Eesuksest astub sisse Jonah, kaasas kõik banana split‘i tegemiseks vajalik: vahukoor, šokolaadikaste, purustatud maapähklid, M&M‘s, banaanid. Koti nurka visanud, avab ta pitsakarbi. „Nagu päriselt, isa? Neljast juustupitsa lõigust peaks sinu meelest piisama?”

„Nad ei saanud valgega poolitada,” püüan selgitada — Nick aga astub Elizabethi pitsa kallale asudes minu kaitseks välja.

„Võta juustukas endale,” pakub ta Jonah‘le. „Isal oli kombeks valget pitsat teha. Mulle õudselt maitseb,” lisab ta minu poole pöördudes. Väldime Nicki surnud isa teemat, kuid Elizabeth kingib Nickile heldinud naeratuse.

Kuhjame toidu taldrikutele ning istume lauda õgima ja täis suudega vatrama. Arutame asju ja räägime lugusid ning kui kõhud nii täis, et süda läigib, sirutame endid pisut ja närime karistuseks veel natuke servasid peale.

Nick peab meid ilmselt võluvaks, kuna peale õhtusööki asub ta heldinult tänast päeva meenutama. „Teil on vedanud. Ma pole eales isaga kalal käinud. Ma ei tea isegi, kas mu ema kunagi kalale sattus.”

Ma ei suuda teda enam ignoreerida — teeselda, nagu ta ei tahaks neist kohutavalt rääkida — ning küsin lõpuks: „Nick, kuidas nad surid?”

Jonah pillab kahvli. Elizabeth suleb silmad.

Nick ei armasta draamat ning ma austan seda tema juures.

„Mu emal oli ALS,” lausub ta lihtsalt. „See oli pikk haigus. Väga kohutav haigus. Väsitas mu isa ära. Ta tappis end kaks kuud peale mu ema surma.”

„Issand jumal,” lausub Elizabeth kätt rinnale tõstes. „Mul on sügavalt kahju, Nick.”

„Tänud. Mõnes mõttes on see peaaegu romantiline minu meelest. Võimalik, et kinnitan seda endale lihtsalt lohutuseks. Kuid nad armastasid teineteist väga. Arvan, et nad ei suutnud lihtsalt teineteiseta elada.”

Elizabeth hoiab laual Nicki käest kinni.

Kui keegi teine suud ei ava, uurin lõpuks: „Kuidas ta end tappis?”

„Issand jumal, isa!”

„Ta pani püstoli suhu,” lausub Nick. „Lasi kuuli pähe.”

„Nick. Me ei pea sellest rääkima,” kinnitab Elizabeth. „Mul on nii kahju.”

Mõistan, et mu naine ja poeg peavad mind ebaviisakaks — seda on tigedatest pilkudest selgelt näha –, kuid Nick on oma surnud vanemaid korduvalt maininud ning ta justkui anub, et ma küsiksin. Pealegi ma pingutan pisut. Kas Jonah ja Elizabeth siis ei soovinud seda? Mõnes mõttes on neil ka õigus: pisut veider on teda nii kaua tunda ilma temast midagi teadmata.

„Mul on väga kahju, et pidid midagi niisugust üle elama Nick. Mul on väga kahju, et nad nii noorelt kaotasid,” lausun lõpuks.

„Mul ka,” vastab poiss.

Elizabeth laseb Nicki käest lahti ja hoiab nüüd enda oma. Tal tekib geniaalne idee: „Mis plaanid sul selleks suveks on muidu?”

„Ma pole päris kindel, jõlgun kooli ümber ilmselt. Peaks mingi töö otsima, arvan, et Parks and Rec võtaks mu meeleldi tagasi,” vastab Nick.

„Aga miks sa ei võiks siia jääda? Anna endale natuke puhkust, veeda Jonah‘ga aega ja naudi suve.”
Mälun hoolega oma toitu.

„Jah, miks ka mitte?” kajab Jonah.

Kõigi silmad on Nickil, kes häbelikult pead vangutab, oh-maei-saaks-ometigi. Ta lõpetab oma suutäie, tõstab sõrme ning vastab: „Issand. Suur tänu teile, kuid arvan, et tüdineksite minust päris kiiresti.”

„Ma ei usu seda mitte. Saad külalistemajja jääda. Kõigile jääb piisavalt ruumi. Ideaalne plaan ju,” kihutab Elizabeth edasi.

Nicki nägu tõmbab kortsu.

„Kuule, tüüp, tee ära,” innustab Jonah.

„Päriselt?” uurib Nick peale väikest mõttepausi.

„Muidugi,” vastab Elizabeth. Ta ei saa absoluutselt pidama. „See rõõmustaks meid väga. Päriselt. Siin peakski natukene tuulutama, või mis, Robert?”

Olen täiesti sõnatu, kuna esiteks käib keegi meid juba tuulutamas, igal teisipäeval suisa. Lisaks on ta mind oma tormamisega tõsiselt hämmastanud. Kas me mitte just ei vaielnud ühiste otsuste vastuvõtmise teemal? Üks asi on turvakoode välja jagada. Hoopis teine asi on külaskäike vabalt pikendada.

„Hästi paned, isa, tänud heakskiidu eest,” lajatab Jonah.

Leian kuidagi sõnad. „Ma ei taha, et end survestatuna tunneksid, Nick. Nende kahega on raske kaubelda.”

„Ma ei tunne mitte mingit survet, olen lihtsalt väga positiivselt liigutatud,” vastab Nick.

Elizabeth kergitab meie salakoodis kulmu, mis tähendab: Näed, jah, Bobby?

„Te olete kõik nii lahked,” jätkab Nick. „Juba täitsa algusest peale. Loodan, et mõistate, kui tänulik ma kõige eest olen.”

„Jaa, jaa, aga kas sa jääd siis?” uurib Jonah.

„Kui te seda kutset päriselt tõsiselt mõtlete, siis jääksin tõesti meeleldi siia.”

„Muidugi mõtleme,” muigab Elizabeth.

„Loomulikult,” lisab Jonah.

Nick vaatab heakskiitu lootes minu poole. „Doktor Hart? Kindel, et ma jalgu ei jää?”

Mul on vastus juba keelel, kui Elizabeth vahele lõikab: „Jutul lõpp, Nick. Meil on kohutavalt hea meel, et siia jääd, kas pole, Robert?” Ta taob laua all vaikselt mu jalga.

„Absoluutselt,” vingun lõpuks. „Kohutavalt hea meel.”

Elizabeth koristab juba taldrikuid. „Kes magustoitu tahab?”

Poisid lähevad appi magusat ja plaane tegema.

Peale õhtusööki on suletud uste taga jälle torm tulemas. Elizabeth läheb kuuma duši all rahunema, kuid naaseb rätiku väel voodisse ikka veel puhisedes. Lasen tal rahus niheleda, kuni ta lõpuks küsib: „Mis kurat see nüüd siis veel oli?”

„Millest sa räägid?”

„Issand jumal, Bobby. Sa käitusid meie külalisega täiesti jälgilt ja nüüd uurid, millest ma räägin?”

„Jah,” vastan nõudlikult. „Uuringi.”

„Kõigil oli ilmselgelt ebamugav — ja peaks ütlema, et välja arvatud sinul, või tuleb mul tõesti uskuda, et sa ei märganud midagi, aga ainult täielik sitapea võib nii pime olla, seega oled ka sitapea või lihtsalt siga. Mulle ei meeldi neist variantidest mitte kumbki. Vot sellest räägin.”

„Kuule, sa ei saa mu maja ilma asja arutamata hosteliks muuta ja oodata, et mind ei huvitaks.”

Tema poolt tulev külm iil muudab meie tormi suunda täielikult, näidates, et tegin siin ühe väga suure vea — niisuguse vea, mis juba oma elu elab ja igasuguse rahuliku vaidluse täielikult välistab. Vaid üks väike sõnaviga, üks pisike omandit näitav möödalask, ja mul on vesi peal.

„Sinu maja?” küsib ta.

„Sa tead küll, mida ma mõtlesin.” Kuid kahju on juba korda saadetud.

„Näha on et mõtlesid enda maja, mitte meie oma.”

„Lizzie, lõpeta nüüd, kuule.”

„Ära kutsu mind niimoodi. Ja ära puutu mind.” Ta tõstab käed ja astub eemale, kui end tema poole sirutan.

„Tegu on meie majaga. Sinu oma sama palju kui minu oma, sa tead seda küll ju.”

„Tore. Järelikult pole sul midagi selle vastu, kui meie oma külalistemaja orvuga, kes on juhtumisi su poja parim sõber, ka jagame. Seda maja ei kasuta ju mitte keegi. Kas sa ei kuulnud, kuidas ta rääkis, kui väga ta kutset hindab? Kus siin probleem on?”

„Okei.” Sihin allapoole vööd. „Tahad teada, miks mul temaga mingi probleem on?”

„Olen kindel, et sa …”

„Mulle ei meeldi see, et ta siia narkootikume tõi.”

Elizabeth naerab mu üle. „Miks sa arvad, et sa siia narkootikume tõi?”

„Ma nägin neid. Nägin, kuidas Jonah külalistemajast eile öösel täielikus marihuaanauimas lahkus.”

„Mis mõttes sa nägid?” küsib ta külma rahuga.

„Istusin basseini ääres. Nägin, kuidas ta suitsusest majakesest välja koperdas ja oma tuppa hiilis.”

„Nuhkisid nende järel?”

„Ei, Elizabeth. Ma ei olnud nende järel nuhkimas.”

„Ütlesid sa talle midagi? Kas ta teadis, et sa nägid?”

„Ei. Mul polnud talle midagi öelda.”

„Nii et sa lihtsalt istusid ja vaatasid teda vaikselt?” „Tegelikult olin seal oma asja ajamas, kui ta minu rahu rikkus …”

„Sa nuhkisid ta järel.”

„Ei. Kas sind tõesti ei häiri teadmine, et ta tõi meie koju narkootikume?” Näen et mitmuse kasutamine on nüüd Elizabethi hoopis häirima hakanud.

„Nagu sa ise poleks kunagi siia majja savu toonud, ära hakka peale, kuule.”

„Elizabeth, see ei ole tema maja.”

„Ja miks sa arvad, et tegu polnud hoopis Jonah‘ savuga?”

„Ma ei usuks seda iial,” näpsan vastu, ta käratab mu kuss, tõmban hinge ja küsin vaikselt: „Astud sa tõesti tema kaitseks välja, Elizabeth?”

„Ei. Küsin lihtsalt. Kuidas sa tead?”

„Miks sa teda nii agaralt kaitsed?”

„Miks sa tema suhtes nii kalk oled?” „Sest mulle ei meeldi see, kuidas ta sind vaatab,” vastan lõpuks.

Elizabeth kissitab silmi, surub huuled kriipsuks kokku ja kustutab lõpuks külge keerates, head ööd soovimata, „Aga vot mulle meeldib!” saatel tule.