Mirelli paljastus: ma ei kavatse enam häbeneda, et mul on vabasuhe!

 (60)
fotod-49
fotod-49Foto: Ester Vaitmaa

Naistekale kirjutas 28-aastane Mirell (nimi muudetud — toim.), kes on juba viiendat aastat vabasuhtes, mida ta kirjeldab kui täiesti tavalist mehe ja naise suhet, lihtsalt mõlemal poolel on lubatud suhelda intiimselt ka teiste inimestega.

Meie suhe on kestnud veidi enam kui viis aastat ja sellest koos elanud oleme kolm ja pool aastat. Kui me tuttavaks saime, oli meil mõlemal teine suhe pooleli ja meist said armukesed. Mina tundsin tol ajal kohutavaid süümekaid, sest mul oli tavaline suhe, kus petmine oli petmine. Aga mu praegusel kaaslasel oli vabasuhe: ta elas küll oma pruudiga koos, aga see, et meie vahepeal koos öid veetsime, ei tekitanud tema koduses elus mingeid probleeme, kuna nad olid kokku leppinud, et neil on vabasuhe.

Minule tundus selline asi alguses väga imelik. Arvasin, et ta räägib mulle sellist juttu lihtsalt minu rahustamiseks, aga tegelikult valetab oma naisele, et ta on meie ühistel öödel kusagil sõpradega vms… Kuna meie kirg oli suur, siis ei suutnud ma ka vaatamata sellele, et tundsin, et ma teen kellelegi liiga, meie suhet lõpetada, nii et see kestis mitu kuud samamoodi — naudingud ja süümepiinad vaheldumisi.

Seotud lood:

Varsti lagunesid peaaegu samal ajal meie mõlema suhted. Ma ei teagi, mis temal täpselt juhtus, aga minu mees ei saanudki teada, et ma teda petsin, sest olin väga osav valetaja. Nüüd olime “armukesega” mõlemad teineteise jaoks vabad. Alguses olimegi ainult teineteise jaoks ega vaadanudki teiste inimeste poole. Aga varsti hakkas ta minult ääri-veeri uurima, et mida ma arvaksin vabasuhtest. Et inimene pole ju monogaamne ja miks peab end tagasi hoidma, kui sa tunned, et tahad natuke “ringi vaadata”.

Ma olin alguses sellise väljavaate suhtes üsna skeptiline, kuni… hakkas mulle üks mu töökaaslane väga meeldima. Meie flirt läks järjest intensiivsemaks ja viimaks ma tegin sellest kallimaga juttu, kellega me selleks hetkeks juba koos olime elama hakanud. Ta reageeris väga rahulikult ja ütles, et proovigu ma siis ta ära, ega ma enne rahu ei saa. Proovisingi. Veetsime mõne öö koos ja siis see asi vajus ära.

See kogemus õpetas mulle, et kui ennast tagasi hoiad, siis võid sa oma kaaslast palju rohkem petta, sest kui ikka hinges teise inimesega oled, on see palju hullem kui see, kui füüsiliselt petad. Rääkisime kallimaga tõsiselt ja tegime kokkuleppe, et nüüdsest ongi meil vabasuhe: armastame küll teineteist, aga ei keela endale väikesi naudinguid teiste inimestega. Kui midagi juhtub, siis muidugi mainime seda teineteisele, aga detailidesse ei lasku.

Nüüdseks olen täiesti veendunud, et just selline suhe mulle sobibki. Ei ole nii, et ma alati igal võimalusel oma kallimat petma tormaks, aga vahel seda ikka juhtub. Alguses ei julgenud ma oma sõpradele meie suhte sellest nüansist rääkida, sest teadsin, et pea kõik mõistavad seda hukka. Aga nüüd ma enam ei varja ega häbene meie suhte omapära, sest leian, et igale paarile on lubatud olla just sellises suhtes, nagu neile sobib. Kohtan siiani tihti hukkamõistu, aga vastan nüüd alati nii, et meile see sobib ja jutul lõpp! Soovitan teistelgi elada nii, nagu neile sobib, mitte ennast pidevalt ühiskonna malliga sobimise nimel ahistada!

Kirjutage Naistekale, mida teie arvate vabasuhtest ja kas kujutate ise sellist elu ette.