Ühel perekondlikul istumisel tuli kogu teema ka jutuks, mistõttu palusin oma vennal ja onul tulla meile remondi lõppfaasis appi, et "teha need viimased asjad korralikult ära, sest mu oma mees niikuinii nendega hakkama ei saa". Jah, kohe, kui see lause mu huulilt lausutud sai, teadsin, et läksin üle piiri ning koduteel tajusin meie autos juba õhkkonda, kus väga viibida ei tahtnud. Oli mul siis raske kohe ise vabandust paluda? Kuigi mulle tundub, et vabandusest jääb siin väheks.

No tõesti, ma olen ju õppinud küll, et oma meest ei tohiks niiviisi maha teha, aga ometi tegin seda ikka. Just sellest, kuidas ma oma meest kohtlen, sõltub suuresti ju ka see, kuidas meievaheline suhe toimib. Nüüd oleksin oma ütlemisega talt justkui munad maha lõiganud. Oli seda siis tõesti vaja?

Olen üritanud seda heaks teha, kiitnud teda, kui ta millegagi hakkama saab või lihtsalt hea mees on, aga mul on siiski tunne, et see lause on tal südame peal ja niisama seda ei unusta.

On kellelgi soovitusi, kuidas öeldut heaks teha?