Naine pihib: armusime sõbrannaga teineteisesse ära, aga meil mõlemal on abikaasad...

Kohtusin mõned aastad tagasi trennis ühe naisega, kellega meil tekkis kohene klapp ja meist said kiiresti sõbrannad. Lisaks trennile kohtusime ka muul ajal, käisime lõunatel jne.

Ühel lõunal mõtlesime, et miks me ei võiks minna koos spaasse ja leidsimegi ühest pakkumiste veebist kohe hea pakkumise ning broneerisime ühe nädalavahetuse meile kahele. Noh, nagu sõbrannad. Aga seal spaas avastasime, et koos on muul viisil ka hea olla.

See juhtus täiesti juhuslikult. Olime õhtusöögi kõrvale üsna palju veini joonud ja jätkasime seda vestluse kõrvale ka meie hotellitoas. Ühel hetkel aga vaatasime teineteisele silma ja suudlesime. See suudlus oli nii magus, et meist kumbki ei suutnud seda enam unustada. Saime aru, et meist on saanud rohkem kui sõbrad.

Siiski... päris nii lihtne meie lugu ei ole, sest oleme mõlemad olnud üle kümne aasta abielus oma meestega, kellega meil mõlemal on ka lapsed. Mina olen varastes 40ndates, tema veidikene üle 50.

Need tunded, mis meil teineteise vastu on, ei tähenda, et me ei armastaks oma abikaasasid. Need tunded on teistsugused, aga niivõrd magusad. Selline petmine ei ole meile kummalegi kerge, aga samas lõpetada ka ei suuda.

Kas on naiivne loota, et saamegi igavesti sellist topeltelu elada?