Naisteka lugejad jagavad oma halvimaid kohtingukogemusi
“Palun andke kanapraadi!”
Saime üle pika aja ühe hea sõbraga kokku ja mõtlesime et lähme kuskile sööma. Kuna oli suvi, sobis see välikohvikus kõige paremini. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, kui mingi asotsiaal meie laua äärde tuli ja meie kanapraadi endale nuiama hakkas… Siis läks söögiisu ikka täiesti ära ja pikaks ajaks. Lisaks sellele, et ta haises ja muidu ebameeldiv oli, arvas ta et nii käibki, et tuleb ja nõuab… Tükk aega läks, et ta minema läheks.
“Las ma nuusutan su jalgu!”
Saime noormehega jutukas tuttavaks, kokku saime kaubamaja kohvikus. Ajasime juttu, jõime kohvi. Kuna jutt laabus ja tore oli, otsustasime edasi minna kuskile söögikohta. Aga enne tema kodust läbi, et noormees saaks viisakamad riided selga panna.
Pelgasin küll veidi võõra inimese koju minemist, aga läksin siiski. Istusin siis elutoas diivanil, kuni noormees kõrvatoas riideid otsis. Aga mõni hetk hiljem tuli bokserite väel välja jutuga, et tema otsustas, et meil seal kah mõnus, istus diivanile mu selja taha seljatoele ja hakkas mind nuusutama. Nuuskis õlgu, pead ja avaldas soovi ka mu jalgu nuusutada. Ma krapsasin püsti, haarasin esikust kingad ja põgenesin.
“Tuunisin siin oma kullakest… ”
Olin pikalt üksik olnud ja mu sõbranna arvas, et teeb mulle heateo üritades mind kokku viia oma tuttavaga. Mõtlesin, et mis seal siis ikka kaotada on, leppisime kohtumise kokku ja noormees tuligi mulle järele. Istusin tema autosse ja läks lahti…. Ta isegi ei tervitanud, vaid alustas kohe juttu autodest, et kuidas ta ikka oma kullakest on tuuninud, millised talle meeldivad jne. Töötasin sel ajal Statoili tanklas, ilmselt lootis noormees, et jagan tema vaimustust. Küsimusele, et kuhu me sõidame vastas noormees, et lähme võtame Statoilist kakaod (mille eest maksin mina — ta ütles, et see on liiga kallis tema jaoks ja lootis, et töötajatel on mingi imeline kaart, millega saab super allahindlust) ja et tema ei raatsi kuhugi istuma minna, armastab oma autot selleks liiga palju. Mulle on alati meeldinud kerge “kiiksuga” inimesed, kes suudavad vaimustuda millestki ja kes omavad hobi aga see oli juba liig!
“Võlgned mulle täpselt kolm krooni!”
Leppisime umbes 5-6 aastat tagasi ühe (noor)mehega, et saame kesklinnas kokku. Mina olin täpselt kohal, tema muidugi hilines 20 minutit. Olgu, läksime kohvikusse. Valis siis mingi koogikese kahepeale, mis maksis tol ajal 6 krooni. Ütles, et pole vaja rohkem tellida, et piisab meile. Kui ta oli üksinda terve koogi nahka pistnud, ütles, et teeme siis arve pooleks (tahtis mult KOLME krooni). Siinkohal sai mul mõistus otsa, tõusin püsti, tänasin teda ja lahkusin.
Kusjuures, ta ei olnud üldse vaene, töötas fotograafina klubides, elas linna kalleimas ühikas ja tegelikult oli ta jutupoolest ka normaalne.
Andsin talle teise võimaluse ka. Läksin siis seekord talle külla, sest tahtsin näha milline see tema uhke elamine, mida ta nii väga kiitis, ka välja näeb. Eriti veider oli see, et just kui ma kohale jõudsin pidi tema õhtust sööma hakkama (uhke praad ja värki). Minult küsis ka muidugi, et äkki ma tahan BANAANI. Lisas veel, et see maksab viis krooni. Nii raske oli naeru tagasi hoida, see ei ole ju võimalik, et selliseid koonerdavaid inimesi olemas on?
