Nii sureb armastus...
Eks kõik teavad seda, ent ometi ei räägi emad enamasti sellest oma tütardele. Miks? Nad loodavad muidugi, et kui mitte nemad ise, siis vähemalt nende lapsed osutuvad neiks vähestest äravalitute seast, kelle armastus peab vastu aastakümneid. Muidugi leidub õnnelikke paare, kes elavad terve elu õnnelikult koos. Ainult et… kas teie teate mõnda sellist?
Teadlasedki on armastuse eluea vastu huvi tundnud: rehkendusi on mitmesugused, aga üle kümne aasta ei paku isegi kõige optimistlikumatel alustel põhinevad kalkulatsioonid. Tuleb tunnistada, et armastusel säärasena, nagu seda tunneb läänelik ühiskond, on algus ja lõpp. Teistsugused, ajale paremini vastu pidavad armastuse vormid ei ole meile paraku omased ega mõistetavadki.
Nõnda siis: ükskord see juhtub — kui te just ei kuulu valitud õnneliku vähemuse hulka. Armastus saab otsa. Mismoodi see sünnib ja kuidas aru saada, et nüüd on see käes?
Väga sageli sureb armastus koos austusega. Vastastikuse lugupidamiseta armastus elada ei saa. Lugupidamatuse märke on üleslugematult palju: teid ei huvita enam tema saavutused, te ei hooli enam tema arvamusest, ei taha ta juttu lõpuni kuulata. Halvemal juhul suhtute kõigesse, mida ta ütleb, suurema või vähema põlgusega, andmata endale aru, et mõne teise inimese silmadega vaadates võib teie mees või naine paista hoopis teistsugune.
Vastumeelsustunnet teineteise vastu paarisuhtes surutakse sageli maha: olgu siis põhjuseks soovimatus lapsi traumeerida või ka lihtsalt enesele oma tunnetest aru anda. Vastumeelsust tekitavad ja süvendavad peamiselt aastate jooksul kogunevad häirivad pisiasjad.
Pisiasjad hävitavad kooselusid muide palju sagedamini kui näiteks põhimõttelised maailmavaatelised erinevused. See, mis erakonda teie mees valib, ei pruugi teile kuigivõrd korda minna. Küll aga võib hulluks ajada see, kuidas ta sööb, end kammib või sügab. Kõik see, millele te kooselu alguses läbi sõrmede vaatasite.
Näiteks viie aasta pärast aga on neid ebameeldivaid tegevusviise kogununud palju ning te ei suuda ega taha enam oma vastumeelsust vaka all hoida. Väljendatud vastikus tõstab ennast paarisuhtes automaatselt vähemalt ruutu või pigem isegi kuupi. Järjest raskem on taluda inimest, keda te olete ise meelega solvanud ning kes on teile öelnud nii palju halbu asju. Eriti siis, kui ta on ikka veel lähedane.
Sest tõeliselt haiget saab meile teha ju ikka vaid see, kellest hoolime. Mida lähem ta on, seda suurem on valu. Sellepärast põhjustavadki armastatu hoolimatud või pahatahtlikud sõnad esialgu nii suurt valu. Mõelge ise, mitte keegi võõras ei saa meid iial niimoodi haavata nagu inimene, keda armastame.
Ent teineteisele öeldud ebameeldivused ja solvangud teevad haiget vaid ühe kindla murdepunktini. Ühel hetkel saab karikas n-ö täis ja enam ei ole valus. Võib olla tüütu, väsitav ja ebameeldiv, aga valus enam ei ole. Sellel hetkel, kui valu lõpeb, ongi armastus surnud. Kuni on valu, on lootus suhete paranemisele. Kui valu lõpeb, siis lootust enam ei ole.
See kõlab halvasti, aga ei ole tegelikult üldsegi nii paha. Sel hetkel, kui armastus sureb, olete oma tunnetes vähemasti selgusele jõudnud. Ei ole enam illusioone või põhjendamatuid ootusi, et äkki tema — mees või naine — siiski „muutub“. Suur valu on möödas ja see on igal juhul kergendus. Pikalt valutanud haav tuikab ehk veel, aga kohe-kohe on seegi möödas.
Hea uudis on ka see, et kui miski lõpeb, siis alati midagi algab. Kus uks sulgub, seal avaneb aken. Tühjuse suurim võlu seisneb selles, et seda saab täita. Meie ise võime otsustada, mil moel seda teha.
Teine hea uudis on veel: teie võime armastada on ikka alles. Kui te ei armasta enam teda, siis võite armastada kedagi teist. Ja keegi teine võib armastada teid. Objekti kaotusega pole te kaotanud midagi oma võimetest.
Ja on veel kolmaski hea uudis. Sellele, keda te enam ei armasta, on kergem andeks anda. Nüüd, kus te temalt enam midagi ei oota ega looda, võite südamerahus tunnistada, et suhte purunemises oli süüd mõlemal poolel. Te mõlemad eksisite. Pole vajagi teineteist süüdistada, õigem on tunnistada, et teie aeg sai lihtsalt täis. Elu aga läheb edasi.
