“Rafineeritud atraktiivsus ja sisemine sära?” Pole just kõige levinum viis, kuidas kirjeldada nohikut. Ent kõik sõltub vaatepunktist. Mulle meeldivad nohikud. Jah, jalustrabav seksapiil ei kuulu kindlasti nende võlude põhiarsenali, kuid midagi neis on.

Ehkki ma ei julge siin kõigi nohikute atraktiivsuse eest välja astuda. Tartu füüsikamaja flanellsärkides ja kerge vuntsiudemega kliendid pole küll päris need, kes minus vastupandamatut huvi tekitaksid. Ent paar hoogsat sammu siit edasi ning meil on olemas tegelane, kes on kahtlemata nohik, kuid samal ajal vägagi ligitõmbav.

Trend septembris
  • Britta Vahur, Telesarja ilus Helena
  • Sügismood 2006
  • Algajana jõusaali
  • “Seksi ja linna” autor Candace Bushnell

    Telli ajakiri!

  • Kunstiteaduste tudeng Martin on võluva nohiku täiuslik kehastus. Ta on pikka kasvu ja sihvaka rühiga. Tal on peened näojooned ning ilusad tumedad silmad. Ning ta käib alati maitsekalt riides — noh, niimoodi kergelt hooletu viisakusega.

    Nagu ei saa ignoreerida tema võluvat välimust, ei saa tähelepanuta jätta ka tema olemuslikku nohiklust. Martin on stereotüübina lausa liiga hea, et olla tõsi. Kui lähtuda kõige klassikalisemast nohiku kuvandist, on tal ka unelmate töökoht — oma päevi saadab ta mööda raamatukogu tolmuses arhiivis.

    “Ma arvan, et nohik pole esimene sõna, mida ma enda tutvustamiseks kasutan,” märgib Martin. “Aga kui mõned inimesed, kes mind hästi tunnevad, on mulle seda öelnud, siis mis ma teha saan.”

    Martin ei tee sellest küsimusest suuremat probleemi. Vastupidi, teema pole talle võõras ning võimalikust haavumisest on asi väga kaugel. “Olen õppinud leidma selles võlusid,” nendib ta. “See on omamoodi pikantne.” Ah nii … “Teadlikult ei ole ma kunagi seda mainet arendanud,” jätkab Martin. “Aga ma ei saa ju midagi parata, kui mulle meeldivad viigipüksid. See tuleb loomulikult.”

    Stereotüübid ei tööta

    Nohiku mõistet seletatakse üldiselt stereotüübi kaudu. Aga kuidas üldse on tekkinud ettekujutus, milline on pesuehtne nohik ning milline tema maine?

    Kindlasti on sellesse kõva panuse andnud kõikvõimalikud USA noorteseriaalid eesotsas “Päästja koolikellaga”, mis aastaid tagasi TV3 pealt jooksis. Nohik oli seal tõrjutu, kes vastandus kooli populaarsetele. Nohik oli tarkur ja veidrik, kes ei saanud üldse aru, mis on lahe. Suhtlemises oli ta täielik hälvik, seltskonnas viibides purskas norsatades naerma, komistas peolaua otsa või tegi mõne muu meeletult piinliku nalja.

    Nohiku suurim soov oli olla selline, nagu olid populaarsed. Õnn saabuski nohiku õuele siis, kui kellelgi õnnestus ta mingi imenipi abil lahedalt riide panna ning talle seltskondliku käitumise põhitõed selgeks õpetada.

    Eestlaste seas juurdunud ettekujutus nohikust pärinebki otseselt seda tüüpi seriaalidest. Esmalt on nohik peaaegu alati negatiivse märgiga.

    Portaalis vara.ee võtsid foorumikülastajad teema üles ja püüdsid selgeks rääkida, kes see nohik siis selline on. Rahva hääl otsustas, et nohik on endasse tõmbunud ja mitteseltsiv inimene, kellel on madal enesehinnang. Kuna ta on kole arg, siis ei suuda ta kunagi enda eest seista. Tema välimus on imelik ja ta tegeleb mingi kitsa huvialaga, millest keegi teine aru ei saa. Ja loomulikult on nohik tuupur.

    Aga nagu üks külastaja märgib, siis mõnikord — oh imet! — nohikuid austatakse. Eelkõige seetõttu, et nad on üle keskmise intelligentsed.

    “See USA seriaalide nohiku stereotüüp on natuke kunstlikult tekitatud,” arvab stsenograafia tudeng Helin. “Eestis on nohik midagi muud. Meil on ju hoopis teistsugused inimesed. USAs on selline ellujääjate kultus — mina võidan ja sina oled mingi nõme. Eestis ei ole valdav suhtumine selline.”

    Helin lükkab tüüpilise nohiku kuvandi ümber. “Ei saa öelda, et nohik on nüüd see, kellel on prillid ja ruudulised püksid ning kes loeb kogu aeg raamatut. Nii palju erinevaid nohikuid on. Ma arvan, et on grupp stereotüüpseid omadusi ja siis need omadused mingis kombinatsioonis annavad nohikluse mõõdu välja. Kõik omadused ei pea igal inimesel olemas olema.”

    Võluv suhtlemishälvik

    Kui Eestis saab kedagi nohikuala asjatundjaks nimetada, siis ongi see Helin. Talle lihtsalt meeldivad nohikud: “Kui ma näen kena nohikut, siis ta on minu jaoks palju atraktiivsem kui mingi kena playboy.“ Jah, kire vastu ei saa.

    Nohikut kohates on Helin kindel, et ta ei pea pettuma: “Esimene pilk ei peta. Kui ma temaga lähemalt suhtlema hakkan, siis näen, et temas on olemas kõik, mida ma eeldasin. Ja veel enamgi. Nohikus on nii palju peidus!”

    See “veel enamgi” on siin võtmesõna tähtsusega. Kui sul on nohikust sõber, siis avastamisrõõmust juba puudu ei tule. Nohikud on põnevad, sest neil on oma maailm, milles nad elavad. Kui viitsid süveneda, siis on võimalik selle maailmaga ka lähemalt tutvust teha.

    “Nohik on väljakutse,” püüab Martin ka omalt poolt nohikute võlu lahti seletada. “Sina pead olema see, kes suhtleb rohkem, ta ei tule ennast pakkuma.” Tundub, et tal on õigus. “See ongi kõige lahedam, et nohik pole väga ekstravertne suhtleja,” rõõmustab Helin. “Teda tuleb pidevalt lahti muukida.” Kuigi muukimine võib pikema aja jooksul väsitavaks muutuda, tasub pingutus ennast enamasti ära.

    “Nohiku kinnine loomus annab võimaluse vagaks veeks, sügavaks põhjaks,” poetab Martin talle iseloomuliku loe-siit-kõike-välja muigega. Pikkade sõprusaastate jooksul oleme jõudnud Martiniga sadu pakke makarone koos ära süüa, aga näe — seda, et tal on autojuhiluba, sain ma teada alles hiljuti.

    Mehesus on lisaväärtus

    Nohik on vaatleja. Kõrvalseisja positsioonilt võib ta haarata asju mõnikord märksa põnevama nurga alt kui see, kes pidevalt tegutseb. “Kui sa lõpuks ta rääkima saad, siis võib selguda, et ta teab sinust ka rohkem kui sa ise,” märgib Helin.

    Nohikus pole sellist tanelpadarlikku pidurdamatut elumehelikkust, mis sunniks teda ohjeldamatult oma mehesust tõestama. “Nohik ei ole kunagi alfaisane tšikilantija, temaga ei suhelda tavaliselt mehe-naise positsioonilt. Mehelikkuse tunnused on nagu kauba peale,” jätkab Helin.

    Nojah, Martin ei hoia eneseiroonilist kibedust küll tagasi. “Nohik tekitab tunde, et ta tuleb omadega raskesti toime. Ma ei tea, võib-olla äratab see tüdrukutes omamoodi emainstinkti. Nad tahavad hoolitseda poisi eest, kes on õrn ja tundlik ja kellel on ilmselgelt raske.”

    Helin on Martiniga peaaegu nõus “Neis on jah selline sitahädasus pluss hakkama saamine koos.” Ta räägib ühest oma lemmiknohikust, kel pole mingi probleem üksi välismaal ringi reisida, festivale külastada ja nii, aga kui ta peab poemüüja käest korgitseri küsima, siis sellega ta hakkama ei saa.

    Ruudulised püksid & prillid

    Minu jaoks on nohikute võlu suuresti nende välimuses. Mõned nohikud näevad lihtsalt suurepärased välja. Ruudulised püksid, sviiter ja tumedate raamidega prillid ei ole nohiklikkuse hädavajalikud koostisosad, aga kui need on olemas, siis mõjuvad nad nagu kirss koogi peal.

    Martinil on üks sõber, kelle soontes voolab samuti nohiku verd. Temale olid prillid nii oluline osa tema väljapeetud välimusest, et pärast edukat silmaoperatsiooni ta lihtsalt pidi endale uued kaunid Vogue’i prillid ostma ja sinna nullklaasid sisse panema.

    “Nohik ei ole maitsekas, vaid stiilipuhas,” leiab Martin. Ja pakub välja, et ehk on nohikul mingi seos vanade härrasmeeste sarmiga. No ma ei tea… Stiilitundlikult valitud garderoob annab ju aimu nohiku ägedatest omadustest ning vanemad mehed ei puutu üldse asjasse! Pealegi kuuluvad komplekti juurde meeldivalt intelligentne pilk ning iroonilise muige õrnad kortsukesed.

    “Intelligentsus on näiv,” püüab Martin mulle vett peale tõmmata. No tõesti, miks üldse ühele nohikule vastu vaielda? Küllap ta teab seda asja paremini! Helinile aga pole välimus esmatähtis. Temale meeldib ausus: “Nohik võib ükskõik kui nõme välja näha — peaasi, et ta oleks tema ise.” Mitte et tal oleks midagi väljapeetud outfitiga nohikute vastu. Lihtsalt mõnikord on välimus petlik. Pseudo-nohikutega Helinil pikka juttu ei ole: “Praegu on ju väga popp nohik välja näha. Kui inimene tegelikult ikka nohik ei ole, siis saab sellest aru kohe, kui temaga suhtlema hakkad.”

    Lõppude lõpuks näitab aeg, mis on elu tõelised väärtused. Kui “Päästja koolikella” juurde tagasi tulla, siis mõelge nüüd, kumma maitse teile täna usaldusväärsem tundub — on see korvpallitiimi kapten, kes kandis blondeeritud soengut ja neoonviguritega tosse, või hoopis tasane ja intelligentne arvutispets, kellel olid sarvraamidega prillid, ruuduline triiksärk ning viigipüksid? Pikemas perspektiivis pole ju oluline, et püksid olid pisut kukekad ning prillid nii umbes miinus 20 klaasidega.

    Automeeste lemmiknohik

    Ursula solisti Johannes “Juku” Naani (20) kõhetu keha viskleb bändi hoogsates rütmides. Jukul on alatihti peas nina peale vajuv elegantne kaabu, seljas hall suurepärase lõikega pintsak, jalas pika ninaga peeneruudulised kingad ning hirmuäratavalt kitsad püksid.

    “Mitte et te koledad oleksite,” pöördub ta ebalevalt publiku poole, “aga mulle lihtsalt ei meeldi nii palju inimesi korraga ühes kohas.”

    Esineja-Juku arad pilgud, kohmetus, rõhutatud üksildus ja naiivne suhtlus komplektis väljapeetud välimusega klapib tüüpilise nohiku kuvandiga hästi. Nohik olemine on Juku jaoks mäng ja laval olles mängib ta seda mängu vägagi teadlikult.

    “Tüüpilises mõttes nohik pole ma kunagi olnud,” räägib Juku. Sinna ei saa ju midagi teha, kui inimesele meeldib just niimoodi riides käia. Selles kontekstis on päris naljakas mõelda, kuidas pea iga korraliku automehe raadios tiksus tänavu suvel vahetpidamata Ursula lugu “Tiffer”. “Lükkasime auto kraavist välja,” ümisesid mees-mehed Jukuga kaasa.

    Kuigi “Tifferi” fännid üldiselt teavad, mis masti mehed seda lugu teevad, tuleb aeg-ajalt ette ka väikseid konflikte. Kui nad kord Kullamaal esinesid, karjuti terve kontserdi aja, et tehke “Tifferit”. Kui aga “Tiffer” lõpuks esitatud sai, polnud Ursulat rohkem vaja. Siis olid nad peded ja mingid imelikud.

    Tegelikult kiskja

    Ansambli Genialistid laulja Ivar Põllu (31) on lava peal äge. Aga mittesex, drugs and rock’n’roll stiilis, vaid jahedal, intelligentsel ja eneseteadlikul moel. Kui sellisele hoiakule juurde lisada veel tüüpilise filosoofiatudengi välimus, siis võibki hakata aimama nohiklikkuse hõngu.

    “Ei oska end nohiku või mittenohikuna näha. Ei ole ka probleemi, kui olen,” kostab Põllu mu järelepärimise peale. Ta arvab, et nii mõnedki ägedad nohikud on lihtsalt stiiliteadlikud või isikupärased mehed. Või siis midagi kolmandat. Ehk hoopis salakavalad petised. Näiteks nagu ansambel Genialistid.

    “Ka meie ansambel on varjunud nohiku maski taha, ehkki me oleme täiesti meeletud mehed,” paljastab Põllu ootamatu tõe. “Eraelus oleme dändid ja kiskjad. Nohiku mask on meie jaoks võimalus ütelda maailmale näkku tõde, mille peale kiilakat suure autoga ürgmeest tulistataks. Nii et me nimetame end rahulikult troppide või nohikute ansambliks. Tegelikult pole meie prilliraamides klaasegi sees!”

    Ägedaid nohikuid meilt

    Rein Rannap, muusik
    Johannes “Juku” Naan, Ursula solist
    Ivar Põllu, Genialistide solist ja teatrimees
    Tristan Priimägi, popkultuuri asjatundja
    Aivar Tõnso, Eesti elektroonikute ristiisa
    Risto Kübar, näitleja
    Erkki Luuk, kirjutav humanitaar
    Alari Orav, DJ & AD

    Ägedaid nohikuid mujalt

    Woody Allen, filmirežissöör
    Viktor & Rolf, moekunstnikud
    Nick Drake, folgitrubaduur
    Graham Cox, Bluri endine bassimees
    Erlend Oye duost Kings of Convenience
    Tom Vek, indie-muusik
    Superman, kangelane
    Harry Potter, võlur