Noormehe mure: kas kuulata südant ja noppida keelatud vili või jäädagi õnnetuks?

 (39)
Noormehe mure: kas kuulata südant ja noppida keelatud vili või jäädagi õnnetuks?
Foto: MorgueFile

Olenemata sellest, et ma ei ole juba üsna mitu aastat teismelise eas, ei tähenda see seda, et vanematel inimestel ei võiks ega saaks olla puberteediea probleeme ja muresid. Kuna ma olen ise juba piisavalt segaduses ning taha lähedasi ei haavata ega muretsema või enesest halvasti mõtlema panna, siis kirjutan siia.

Pool aastat tagasi sai alguse midagi ilusat, kuigi enamasti keerulist. Avastasin ühel koosviibimisel, et neiu, kellega siiani olin vaid sõbralikult suhelnud, saaks ja võiks minu jaoks enamat tähendada. Samas ei tahtnud kumbki pool esialgu asja liialt tõsiseks ajada, sest eelmiste suhete valusad mälestused olid mõlemal veel meeles. Võtsime vaikselt, päev korraga, vahest rohkem, siis jälle vähem. Ei tülitsenud, küll aga oli suhtlemises külmi perioode. Minu huvi kasvas ja ma ei jätnud jonni, olin olemas, meeldiv, huvitav, jne. Samas ise märkamata, et olen neidu kiinduma hakanud. Ühel hetkel aga soovis ta meie poolsuhte ära lõpetada. Mõni päev hiljem tekkis tunne, et igatsen ja äkki olen ära armunud. Kurb tunne oli, andsin enesest uuesti märku… Ja lõpuks tundub, et neiu on sulanud või sulatamas enese ümber ehitatud jäist müüri. Meil on koos tore ja hea, aga…

Minu ellu tuli neiu number kaks
Aga paar kuud pärast mu pooleaasta tagust avastust kohtusin juhuslikult ühe teise neiuga, teised huvid, väljanägemine, olek, ellusuhtumine, hoiak maailma, jne. Vahetasime numbreid, kuid esialgu sinna see jäigi. Seda enam, et samal õhtul me midagi enamat peale mõningase vestlemise ei teinud. Möödus isegi et paar kuud enne kui me uuesti kokku juhtusime. Seni olime aeg-ajalt suhelnud telefonitsi (sõnumid), ja Facebooki kaudu (mõningased laused, mõningane vestlus, kuid mitte midagi eriti olulist).

Seotud lood:

Mõni aeg hiljem sain neiuga number kaks kokku, istusime ja lihtsalt vestlesime omavahel, tassikese kohvi saatel. Pole ju midagi, mille pärast end süüdi tunda? Ei ole jah, kui välja arvata see, et vestlus oli tore, meeldivalt meeldejääv, ja lihtsalt head tuju tekitav. Pärast oli veel mitu päeva soe tunne sees, mis ära ei läinud ja ma ei tahtnudki, et läheks (kerge ohu märk? Arvestades sellega, et samal ajal suhtlesin ja ei jätnud jonni neiuga üks. Isegi ei tülitsenud viimati mainituga). Ja jälle möödus mõni aeg…

Keelatud suhe on magus!
Kohtusime veelkord umbes paar kuud tagasi (praegusest). Läksin talle külla, veetsime koos aega, jõime hõõgveini ja tuju oli hea. Pärast läksime linna ja õhtu edenedes jõudsime tantsimagi… Ja siis suudlus, ja teine ja kolmas ja neljas ja seegi polnud viimane. Tundsin seejuures, et tema juures on olla just see kõige õigem ja parem…
Kuid mitte ainult minul polnud keegi teine, kellega ma samaaegselt koos (justkui) olin. Ka neid number kaks oli suhtes, on suhtes… Ja erinevalt minu suhtest, on tema oma tõsisem, pikem (enam kui 5 aastat), ja sügavam olnud ning on seda praegugi (ja ta on väikse lapse ema).

Noppida keelatud vili või jäädagi õnnetuks?
Isegi kui me mõlemad oma kaine mõistusega mõistame, et ei tohiks olla ega teha midagi sellist, siis tunnetan nii eneses kui temas seda tugevat tunnet ja tahet olla koos just teineteisega, mitte inimestega, kellega peaks koos olema. Nukker on, oma tegelikes suhetes õnnetust tunda. Mitte vastikust, aga õnnetust, et ei saa olla koos inimesega, kellega tahaks koos olla. Kõik ütleksid, ütlevad, et ei tohi, see pole õige… aga tunne, mis me sellega peale hakkame, tunne, vajadus tahe, soov, kirg, meeldivus, klapp, kõik on olemas, aga nagu valel ajal, ja vales kohas... Mida ma (me) saaks teha, mida võiks teha? Ja isegi kui mu käest küsida, kas ma oleksin valmis hoolitsema ka väikse lapse eest, kes pole mu enese oma — jah, olen. Seda olen tallegi öelnud… aga survet ju avaldada siinkohal ei või…

Kibemagus meloodia (nagu the Verve) — ühest küljest naeratan, kui talle mõtlen, kuid teisalt valdab hinge nukrus, et koos olla ei saa, kohati hullem kui lahkuminek (sest tahaks koos olla)…

Ma isegi ei oska siin midagi küsida, soovin ehk lihtsalt mingit nõu, arvamust kelleltki, kes ehk oskaks öelda, mida saaks teha….