Õpi suhtlema: vestluse juures on paljud asjad tähtsamad kui sõnad

 (4)
Õpi suhtlema: vestluse juures on paljud asjad tähtsamad kui sõnad
Scanpix

Noatorkest jääb järele arm, aga sõnaga torgatud haav ei parane päriselt iial. Kui oled midagi öelnud, salvestub see teise inimese mälusse. Jah, hoiame pöialt, et ehk mitte igaveseks ta aktiivsesse teadvusse, aga tema alateadvuses süttib tahes-tahtmata edaspidi suur või väike ohutuli ja seda alati, kui ta sinuga kokku puutub.

Kui sa edaspidi kasutad mingis olukorras sama hääletooni ja -intensiivsust, siis teine inimene tajub, et võid talle uuesti haiget teha.

Tasub teada, et ükskõik, mida öelda, ei kuule vestluspartner rohkem kui umbes viiendikku sellest, mida räägime. Selles on alateadlikke mõistmist piiravaid põhjuseid, kuid tuleb ka arvestada, et meie keha ja meel on programmeeritud nii, et iga viieteist minuti tagant lülitame end automaatselt välja ega kuula enam.

Meie tähelepanutsüklid on 15-minutilised ja seda ka ainult siis, kui ei ole väliseid segajaid ega füüsilist väsimust. Teisega rääkides peab tähelepanu koondamiseks aeg-ajalt olulisemad asjad üle kordama. Või küsima midagi otse — nii et poleks põhjust mujale vaadates midagi vastuseks ühmata. Kui teine paar korda niimoodi vastab, on garanteeritud, et inimene viibib oma mõtetega kusagil mujal.

Vastuvõetavast informatsioonist on…
55% visuaalne (kehakeel ja teod),

38% hääleline (hääle valjus, toon, rütm),

7% sõnaline.
Seotud lood:

Naljakas on see, et isegi kui me kõike kuuleme, käib jutt tegelikult üsna piiratud alal, sest me tõlgendame kõike nii, nagu oskame. See aga sisaldab pidevat vääritimõistmist ja -kuulmist ning sõnumitele selliste tähenduste omistamist, mida neis pole kunagi olnudki. Tihti me aga lihtsalt ei tea, mida tähendab kellegi teise öeldud: “Mul läheb normaalselt.”

Me oleme väga keerulised olevused — me pole faksid ega telefonide tekstisõnumid. Oleme tunded ja mõtted, ego, sisemised häirekellad ja salajased unistused, kiindumused ja keelatud mõtted, uitmõtted, mälestused, arvamused enda, teiste ja elu kohta. Kivistunud uskumused. Lapsepõlves kuuldud manitsused.

Närvisüsteem, alateadvus, “tavaline” mälu ja “kehamälu”, sõltuvused, korduskäitumise mustrid, hormoonid, unenäod ja seosed. Meie aju töötab nagu telefonikeskjaam pidevalt üht kontaktisoovijat teisega ühendades ja samal ajal teisi ühendusi katkestades.

Kõigi nende näidete taustal saab endale luua ettekujutuse, kui väga tundikud vastuvõtjad me oleme ning kui kergesti mõjutavad meid vestluspartner, keskkond, hääletoon ja nii enda kui ka suhtlemiskaaslaste emotsioonid. Lisaks tundlikkusele oleme väga kiired salvestama ja analüüsima infot isegi juba enne selle teadvustamist — see aga koguneb alateadvusse ning võib meie emotsioone ja käitumist mõjutama hakata ükskõik millises olukorras tulevikus.

Kahjuks ei oska me neid teadmisi oma võimsast ajust ja tajust alati ära kasutada ning need kasutavad ära hoopis meid. Ega me enamasti mõistagi, kust miski pärineb - kas saame mingi ebameeldiva tunde teiselt inimeselt oma peegelneuronite aktiveerumise tõttu või tuleneb see hoopis enda alateadvusest värskemate või
lapsepõlveaegsete kogemuste aktiveerumisest.

Ebateadlikku kõnelejat kuulates paistavad teadlikumale suhtlejale selgelt välja emotsioonid, hirmud, piirangud ja ebakindlus. See on materjal, mis on pärit alateadvusest. Ebateadlikult suheldes manipuleerime, oleme ebaausad ja hoolimatud ning väljendame emotsioone sõnu ja tooni valimata — tähtis on vaid hetkel võita või muljet avaldada. Aga suhtlemine ei peaks põhinema soovil võitjaks jääda ega emotsioonidel või lihtsalt ilmateemadel.

Suhtlus võib olla kui pingpongipall: minu poolel — sinu poolel. Või nagu korvpallis, kus vastasmeeskond hoiab palli pidevalt enda käes. Suhtlus võib olla ka kui jäähoki, kus tuleb kogu aeg oma väravat kaitsta, sest muudkui rünnatakse ja vaja on korralikku kaitsevarustust ja -oskusi.

Suhtlusel võib olla alateadlik eesmärk selgitada välja võitja, targem, tugevam, säravam, kõneosavam — pärast aga tuleb pikalt taastuda, sest sai kulutatud nii meeletult palju energiat. Ja mille nimel?

Ent suhtlus võib olla ka harmooniline protsess. Vaba ja piiranguteta. Julge ja empaatiline. Kuulamistõketeta. Arenemisvõimalustega. Ahaa-hüüatustega. Ja kokkuvõttes nii palju andev, südameid avav ja inimesi lähendav. Kuid millegipärast pole me tihti õppinud inimestega siiralt südamest südamesse rääkima, et üksteist sügavalt mõista. Jagada. Toetada. Me ei võta enamasti julgust kokku, et sukelduda enda ja teise hinge sügavustesse. Ja me ei võta selleks aega, sest kõigil on “nii kiire”. Just sel põhjusel ei olegi meil sageli võimalik kellegagi päris ühele lainele saada. Usaldada ja avaneda. Kurb, et me ei oska kuulata isegi mitte ennast, rääkida iseendaga ega olla Päris Ise. Teadliku suhtlemise esmased alustalad on aga just julgus ennast kuulata ja olla enda vastu aus.

Turvalises või vähem turvalises perekonnaringis, nii sõpradega kui ka iseendaga suheldes satume kiiresti oma sisse tallatud suhtlemisrajale. Nii lihtne on hakata mõne inimesega rääkima sellest, kui kalliks on läinud toit või kui vilets on ilm. Aga leidub ka neid, kellega hakkame kohe vestlema sellest, millest unistame. Meil on omad eeskujud ja lemmikud, kellega vesteldes oleme armastusväärsed ja tähelepanelikud, mõne inimese jutu aga laseme kõrvust mööda. Suhtlemine näitab väga tugevalt meie suhtumist. Ja mitte ainult suhtluspartnerisse, vaid ka iseendasse ja meid ümbritsevasse.

Peatükk raamatust „Sõnadest tähtsam“. Autorid Merit Raju ja Helina Kärgenberg.