Paarisuhte etapid

 (18)
Paarisuhte etapid
Corbis/Scanpix

Armastus on nagu haruldane taim. Seda tuleb kasta, selle eest tuleb hästi hoolitseda ja seda tuleb poputada. John Lennon
Et armastussuhe nõuab hoolitsemist nagu lilled nõuavad pidevat kastmist ja hoolt, ei ole just eriti populaarne seisukoht.  Kuidas areneb paarisuhe ja millised ülesanded on igal kooselatud etapil? Kuidas areneda oma lähisuhetes?

Perekonnauurijad on püüdnud pereelu jagada etappideks, kus igal perioodil on oma eesmärk ja ülesanded, millega toimetulek tagab pere jätkuva arengu.

1. Sõltumatu noor täiskasvanu. Selle perioodi ülesandeks on eralduda päritoluperekonnast ilma äralõigatuseta ja põgenemiseta. See on oluline aste enne abiellumist, kooselu. Siin tuleb aru saada, kes ma olen, mida ma tahan, formuleerida isiklikud elueesmärgid ja saada iseendaks enne oma pere loomist.

Kui mõelda tagasi, siis kuni eelmise sajandi 1960. aastateni polnud naistele seda faasi ette nähtud. Siis oli tavaline, et abielluti otse isakodust ja arvatakse, et see on oluliselt  mõjutanud ka selle põlvkonna abielusid.

2. Kooselu algus. Siin on ülesandeks saada emotsionaalselt sõltumatuks päritoluperest. Seda ei täida automaatselt abiellumise fakt. On üsna tavaline, et noor, kes pole saanud sõltumatuks, abiellub vanemate meeleheaks või nende vihastamiseks. Tekivad kohustused uue suhte, uue perekonna suhtes ja neid kohustusi on võimalik täita, kui ollakse emotsionaalselt vaba päritoluperekonnast. Samuti on vaja kohandada ümber suhteid sõprade ja sugulaste ringis, et osaleda saaks ka partner.

 3. Väikeste lastega pere. Pikk periood, mille võib jagada omakorda laste vanuse järgi faasideks. Abielusüsteem peab kohanema, et teha ruumi uutele pereliikmetele. Selles etapis astuvad esiplaanile vanemarollid. Samuti kujunevad ümber suhted sõprade ja sugulastega, et oleks võimalik täita uusi rolle.

Et paarisuhe õnnelikult toimiks, tuleb taasluua küpsem armastussuhe oma partneriga, selleks sageli teadlikult aega ja ruumi võttes, sest liigne pühendumine vanemarollidele nõrgestab omavahelist armastussuhet. Lapsed on õnnelikud, kui vanemad on õnnelikud! 

4. Murdeealiste lastega pere. Selle perioodi ülesandeks on perekonna piirid, mis on püsinud stabiilsena ümber pere 12-13 aastat, muuta elastsemaks, et lasta noorukid välja, toetada nende eemaldumist ning tulla toime inimeste ja ideedega, mida nad toovad peresse väljastpoolt. Murdeealiste mässumeelsust  võib vaadata kui loovuse väljendust, mis paneb kahtluse alla kõik vana, et luua uutmoodi või vähemalt omamoodi. Noorte loominguga tegemine, millegi uue loomine või iseenda otsimine, kui pere seda toetab ja kaasa läheb, tõstab kogu pere loovust ja rahulolu.

5. Laste "vettelaskmine" ja edasi elamine. See on tänapäeval pikim periood, sest lapsi on vähem ja eluiga pikem. Sellega kohanemine ja toimetulek nõuab suurt paindlikkust. Selle perioodi ülesandeks on abielu täielik uuendamine ja toimetulek suurema hulga lahkumistega ja perre sisenemistega kui kõigil eelmistel perioodidel.

Laste lahkumise järel sisenevad tavaliselt üsna pea perre miniad, väimehed, lapselapsed.

Vastuvõtule tuli 42aastane naine, mures oma mehe pärast - nii ta ütles. Nende kaks tütart, 18 ja 20, olid lahkunud kodust, läinud välismaale lapsi hoidma. Naine arvas, et see on tore - lapsed näevad maailma ja tema emana saab tunda uhkust, et tütred iseseisvalt hakkama saavad. Küll ei suuda sellega kohaneda  tema abikaasa... "Ta on lausa otsa jäänud pärast nende ärasõitu, norutab, vaatab õhtuti albumeid, üldse on ta muutunud... Mulle tundub, et nüüd võiks me taas täiel rinnal elu nautida..."

Selle paari elus on toimunud olulised muutused - lapsed on suured ja lahkuvad kodust ning abikaasadel on taas rohkem aega iseenda ja teineteise jaoks. See aeg on omamoodi abielu uuendamise aeg, kus on võimalik taas leida ja teha midagi, mis tõeliselt innustab mõlemat partnerit.

  

6. Eakas pere. Selle perioodi ülesandeks on põlvkondade rollide muutumise aktsepteerimine. Seda toetab iseenda ja paari toimetuleku ja huvide säilitamine, uute pere- ja sotsiaalsete rollide tundmaõppimine ning keskmise põlvkonna keskse rolli talumine. Tähtis on ka vanema põlvkonna tarkuse ja kogemuse tunnustamine ning nende toetamine ilma üle pingutamata. See on meenutamise ja kirgastumise aeg.

Armastus ja kirg jäävad kestma pidevas arengus olevatel paaridel, kes elavad mitmekülgset elu ise inimestena küpsedes ja vaimselt arenedes. Iga eluperiood annab võimaluse laieneda ja süveneda oma armastuses: lähedustundes, kohustustes ja kires. 

Igal perioodil võib paarisuhe areneda täielikku teineteise mõistmisse ja nautimisse, mis omakorda mõjutab positiivselt mõlema eneseusaldust ja julgust - olla ka väljaspool paarisuhet  iseennast ja teisi armastav  „mina ise".

Igal perioodil võib paarisuhe aga ka areneda täielikku mittemõistmisse, liigselt enda või teise vajadusi/unistusi alla surudes, liigselt ennast või teist süüdistades, enda sisemisi ihaldatavaid või taunitavaid omadusi teisele projitseerides: „Sina oled (liiga) ...  seda või teist, mina aga.... (laisk - korralik; hoolimatu - hoolitsev; tundetu/julm - tundlik; materiaalne - vaimne; ratsionaalne - emotsionaalne; tagasihoidlik - seltskondlik; kohusetundlik - kohusetundetu jne).

Me saame paaridena kokku, sest oleme põhimistes asjades sarnased, lisaks paelub meid kui „kirss tordil" partneri silmanähtav erinevus, miski, mis tõeliselt erutab või meeldib, milles arvame oma partneri erilise olevat või endast (või teistest) paremini oskavat. See, mida me algul imetlesime, võib meid aga hiljem tõeliselt häirima hakata.

Mittemõistmist tõmbavad ligi ka hirmud meie sees, millest me teadlikud pole. Paarisuhte arengut tõkestavate hirmude juured on sageli alateadlikes uskumustes nagu „Ma ei ole piisav" ja sellest tulenev: „Ma ei ole armastatud". Mis sageli esinevad kujul: „Sina ei ole piisav" ja „Sa ei ole (minu) armastust väärt". Need alateadlikud hirmud nõuavad individuaalset tööd iseenda ja oma (suguvõsa) minevikumustritega. Paarisuhte arenguks on möödapääsmatu individuaalne areng. Ise pidevalt arenedes, uudishimulikult ja kirglikult elades innustame sellega ka oma partnerit.

Igal eluperioodil, eriti kriisiperioodil tuleb kasuks leida endale uued eesmärgid, kus suunas loovalt minema hakata. „Eesmärgiks" sobib ka lihtsalt ebamäärane tunne, et peab olema mingi väljapääs ja soov see leida. Kriisi või tupiku tunne - „vana ei enam rahulda, aga uutmoodi veel ei oska" - on ühelt eluperioodilt teise üleminekul väga tavaline tunne. Teekonda alustades ei pea me nägema silmapiiri taha, kuid mingil määral tahet ja usaldust peaks küll seljakotis olema.

Seda, mida veel seljakotti panna ja sealt minema visata, on võimalik õppida!

Järgnev link sisaldab reklaamteksti