Petmisest veel valusam on kaotada oma mees televiisorile
Noh, üldiselt ei pea olema tuumafüüsik, et need märgid ka juhendite abita ära tunda: igasuguseid ülearuseid liigutusi vältinud mees liitub üleöö mõne treeningsaali teenustega; ostab kapis saja sinise särgi kõrvale esimese heledavärvilise triiksärgi ning kõikvõimalikele isiklikele tehnikavidinatele tekivad paroolid. Ka naisel on selles olukorras palju valikuid: nuhkida mehe taskutes ja paroolistatud seadmetes; lugeda läbi MSN-i ja Skype vestlused, kui mees on arvuti sisse unustanudi; hakata ise uhkelt riides käima, ajada mees armukadedaks ning kokkuvõttes korraldada skandaal. Mõne isendi puhul, kusjuures, aitab. Alternatiiv on ka asjaga leppida, sest mõnel puhul juhtub nii, et petmise tõttu süümepiinu tundev mees hoolitseb naise eest ka paremini.
Jah, sellistes asjades on ka palju sõbrannasid, kes on sama läbi elanud ning oskaks nõu anda. Mõni hea nipp on igal naisel ka oma kogemusest varuks. Aga mida teha siis, kui mees ei peta, ent suhe ometi hääbub? Just selle küsimuse esitas mulle sõbranna hiljuti.
Kui teler on köitvam kui miski muu…
Nad olid kunagi (viisteist aastat tagasi) küll loomult erinevad, aga õnnelikud. Kõrtsides pidutsemist ei armastanud kumbki, aga sõpru oli neil palju ning tihti käidi koos matkamas, filme vaatamas või niisama väljasõitudel. Koos remonditi ilusaks nende esimene korter ja saadi lapsed. Nüüd, mil lapsed on suured ning vanemate tähelepanu nii palju ei vaja, avastas sõbranna, et meest köidab juba pikemat aega televiisor rohkem kui miski muu.
Kas ma tõesti olen jätnud mehe kogu selle virrvarri hulgas tähelepanuta ning ennast käest? Oli naise esimene küsimus.
Nii tormas ta poodi ja ostis mõned kenamad hilbud, ning juuksurisse, et lõigata endale kaunim soeng. Mees ütles, et kena, kuid õhtuti paelus teda ikka rohkem televiisor kui sõpradele külla või kinno minek. Naine täheldas, et mees jäi koju ja ega talle meeldinud ka see, kui naine üksi välja läks. Läks mööda pool aastat ning sõbranna ütles, et ta jõudis surnud punkti ning küsis mehelt otse, et kas tal on keegi teine. Mees oli üllatunud: “Mis ajast? Ma olen ju kogu aeg tööl või kodus. Pigem võiks mina sinult seda küsida. Järjest uhkemini riides. Olen juba tükk aega kahtlustanud, et kelle jaoks sa seda teed.” Siis oli sõbranna kord hämmastuda .“Mina? Kelle? Sinu jaoks.“ “Minu jaoks ei ole ju ennast nii vaja sättida, mina armastan sind niigi,” ütles mees ja kibeles uuesti telekat vaatama, sest reklaamipaus oli läbi saanud. “Mina olen väga õnnelik. Nüüd, mil lapsed on juba suured, võib lõpuks rahu nautida,” naeratas mees ja keris ennast teleka ette tagasi.“Minu poolt on meie suhtes kõik korras.”
Mina õnnetu, tema eluga väga rahul
“KUIDAS on see tema jaoks korras?” küsis sõbranna minult segaduses näoga. “Me ei ole veel 40 ja veedame 90% õhtutest teleka ees. Ma suren nagu aeglast surma ja kustun vaikselt, Ma kujutasin ette, et teen seda siis, kui olen 70. Kuidas saab tema olla ühtaegu õnnelik, kui mina olen samal ajal õnnetu. Ehk ongi see nn “lahku kasvamine”, millest lahutajad räägivad?” vuristas ta otsa.
Ehmusin väga. Nad olid ju meie kunagine kuldpaar. “Kas sa tõesti mõtled lahutusele?” “Jah, juba pool aastat,” tunnistas sõbranna. “Ma ei kujutanud kunagi ette, et olen naine, kes alustab lahutust. Eriti siis, kui on lapsed. Aga ma ei tea, mida teha. Olen nagu nurka surutud ja ei pääse sellest välja. Ma otsin, aga ei ole teist lahendust leidnud,” selgitas sõbranna. Küsisin, et kas nad pereteraapias on käinud. Sõbranna ütles, et ta korra pani isegi aja, aga mees keeldus tulemast, neil olla kõik ju korras.
30 aastat teleri ees ei ole ühegi naise unelmate elu
Mu argumendid olid otsas. Ka minule ei meeldinud lahutused ja pere lõhkumine, aga veel vähem meeldis mulle vaadata kui sõbranna kannatas. Pigem ta mitte ei kannatanud, vaid ei elanud. 30 aastat televiisori ees lesimist ei tundunud elu, mida ma ka oma sõbrannale soovin. Läksin tookord koju lootuses, et kõik ikkagi laheneb.
Kuid mõned päevad tagasi nägin sõbrannat linnas ning ta nägi üpriski väsinud välja. Uurisin ääri-veeri, et kuidas läheb ning ta teatas rahulikult, et võttis lõpuks julguse kokku ning ütles mehele, et tahab lahutust. Kõigile oli see muidugi suur šokk. “Mul ei ole teist meest, kui sa seda arvad,” ütles sõbranna, “Hetkel on isegi raskem kui mehega koos olles, sest ma tunnen ennast väga süüdi, et pere laiali lõhun.” Aga samas olevat ta hing jälle vaba. Küll raskus ükspäev mööda saab, kuid ta tunneb, et on võimalus veel elada nii nagu ise soovib.
Sõbranna üle oli pisut hea meel, kuigi suures osas tundsin kurbust. Tekkis jõuetuse tunne. Võid ju teha kõik õigesti, ent miski ei anna garantiid, et teine osapool näiteks 10 aasta pärast lihtsalt annab alla ja loobub. Ja pika-ajaline hea suhe (mis on ühiskonnas järjest harvem nähtus) lihtsalt hääbub.
