Poeg, kelle isa ta hülgas: ta ütles, et on selle üle pikalt mõelnud ja saab nüüd aru, et ta tegi vea


Poeg, kelle isa ta hülgas: ta ütles, et on selle üle pikalt mõelnud ja saab nüüd aru, et ta tegi vea
Foto: Shutterstock

Katkend Joanna Trollope raamatust "Sõprade linn".

Tomi magamistoas ei sallitud – samahästi kui poleks tohtinud olla – ekraane. See ei olnud enam tema lapsepõlve magamistoake Gordon Place’is, vaid madala laega ja luksuslikult eraldi asetsev terve katusekorrus majas Holland Streetil paar hoovi eemal, kuhu nad olid Melissaga kolinud, kui Tom oli kuuene ning ettevõte Hathaway end kindlalt ja edukalt turul sisse seadnud. Elamine asus ühetasase valge krohvitud Kensingtoni majaderea lõpus ja selle taha jäi vaid üks sisehoov, kuid Kensington Gardensisse oli viie minuti tee ning kohe ümber nurga asus võluv kõrvaltänav omapäraste väikeste poodidega.

Kui nad Holland Streetile kolisid, magas Tom algul esimesel korrusel, kohe ema toa kõrval. Aga kui ta sai kaksteist, kujundati ülakorrusest iga nooruki unelmate eluase, Tomi nõudmisel mereväesiniste seinte ja avara duširuumiga. Tema magamistoas, mis jäi maja tagaossa, seisis voodi, mis oli sama suur kui see, milles Melissa vanemad olid maganud kahekesi kogu oma abielu aja. Nüüd toetus Tom ühele küünarnukile, iPad ees lahti, läbi ja lõhki häirimatu. Ta oli valmistanud ette vastuargumendi ema möödapääsmatule nurinale: see tähendas mõistlikku väidet, et reegel, mis sai paika pandud siis, kui ta oli 11-aastane, ei saa kehtida neli aastat vanemale ehk 15-aastasele noorukile.

Kuid Melissa ei kavatsenudki vaielda. Ta astus tuppa, seljas endiselt must kontorikostüüm ja jalas sukkpüksid, ning istus Tomi voodiservale. Poiss üritas ema mitte märgata, ehkki oli võimatu mitte panna tähele tema ainitist ja rõõmsat, vahel isegi ülevoolavalt imetlevat pilku, mida vahel vürtsitas kerge ärritus. Tom nägi kõvasti vaeva, et mitte üles vaadata, kuni vaikus muutus talumatuks.

Seotud lood:

„Milles asi, mamps?”

„Vahest su hammastes? Juustes igatahes kindlasti.”

„Mis mõtet on juukseid harjata vahetult enne seda, kui need voodis nagunii sassi lähevad?” päris Tom, pühkides kiirelt sõrmega üle oma iPadi.

„Hea küll,” soostus Melissa. „Kompromiss. Aga siis hambad.”

„Kohe.”

„Tänan sind tänase õhtu eest.”

Poiss ohkas. „Sa ei pea mind selle eest tänama.”

„Sa kuulasid. Sa olid kohal.”

Tom haigutas. „Sa olid omadega veidi sassis. Kogu muusika.” Ta lõi iPadi kaane järsult kinni ja lausus, justkui ignoreerides kõike, millest nad olid õhtu otsa rääkinud: „Muide, ma nägin täna papsi.”

Melissa oli jahmunud. „Sa mõtled isa?”

„Jah.” Tom ajas end kergelt istukile. „Hokiväljakul. Ta tuli hokit vaatama.”

„Mida?”

„Ta hakkas käima aasta tagasi, kui Marnie meie koolis kaheteist­kümnendasse klassi läks.”

„Marnie? Ta käib sinu koolis?”

Tom heitis talle põgusa pilgu. „Jah,” lausus ta. „Sa ju tead küll. See tütar, kes tal oli juba siis, kui ta enne mind abielus oli. Marnie tuli meie kooli alates kuuendast klassist. Nüüd käib ta kolmeteistkümnendas. Ta on päris lahe.”

Melissa pingutas, et mitte kõlada liiga ärritunult. „Tom, kullake. Miks sa pole öelnud? Miks sa pole mulle rääkinud, et isa on juba aasta aega sinu koolis käinud?”

Tom vahtis esmalt lakke, siis kaugemat seina ja siis oma põlvi teki all. Siis kostis ta: „Ma ei tea.”

„Kas sa … kas sa suhtled temaga?”

Poiss kehitas õlgu. „Mitte eriti … Jah. Ta on normaalne. Ta – me räägime Arsenalist ja värki. Vahel on tal kutid ka kaasas.”

„Kutid?”

„Need lapsed, kelle ta on saanud pärast mind. Poisid. Nemad käivad mingis muus koolis. Nad on alles väikesed. Noh, üsna väikesed. Nendega on päris lahe.”

„Kas tõesti?”

„Jah.”

Melissa ajas end uuesti sirgu. „Marnie oli alles imik, kui me … kui ma su isaga tuttavaks sain. Ta pidas küll alati su sünnipäevi meeles ja muud sellist, aga ma arvasin, et ta … Ta oli üsna varmalt nõus mind mitte tülitama, et ma saaksin sind oma käe järgi kasvatada.”

Tom uuris tohutu huviga üht rebenenud küünenahka. „Tema ütles mingis mõttes sedasama.”

„Kas tõesti?”

„Ta ütles … ee … Ta ütles, et ta on selle üle pikalt mõelnud ja saab nüüd aru, et ta tegi vea.”

„Vea? Kas ma olen tema arvates teinud nii halba …”

„Ei!” ütles Tom. „Mitte seda. Ta leiab, et hoopis tema käitus valesti. Talle tundub, et ta on mind unarusse jätnud. Noh, tegelikult ju ongi. Ma ei vaielnud talle vastu.”

„Heldeke,” lausus Melissa vaikselt. „Will Gibbs ilmub välja, pärast kõiki neid aastaid, kui ta pole teinud midagi muud peale selle, et on aeg-ajalt saatnud mõne kingituse ja maksnud veidi tennisetrennide eest. Ja nüüd ütleb ta sulle, minuga rääkimata, et ta pole enda arust suurem asi isa olnud. Ja sina annad talle teada, et oled temaga nõus.”

„Ta ütles, et sa tahtsidki kõige eest ise maksta.”

„Tal on õigus,” nõustus Melissa. „Tahtsingi. Ja tahangi. Mulle tuleb lihtsalt nagu välk selgest taevast see, et sa oled temaga üle aasta kohtunud, aga pole pidanud vajalikuks sellest mulle rääkida.”

„Ma ju räägin sulle nüüd,” lausus Tom kannatlikult. „Ma kavatsesin nagunii rääkida. Ma …”

„Miks just täna?”

Tom ohkas jälle. „Ma ei plaaninud seda niimoodi. Pärast kogu seda Stacey-värki.”

Melissa sirutas käe välja ja pani selle poja käsivarrele. „Kullake, sina tuled alati enne Staceyt. Kui asi vähegi minusse puutub, siis oled sina minu jaoks alati kõigist teistest tähtsam. Sa ju tead seda.”

„Sellepärast ma …”

„Sellepärast mida?”

Tom hingas sügavalt sisse ja libistas end siis voodisse. „Sellepärast ma mõtlesingi seda proovida, mida isa soovitas.”

„Mida isa siis soovitas?”

„Ta ütles … noh, tema ja Marnie ütlesid, et ma võiksin ühel õhtul nädalas nende juurde minna, nendega koos õhtust süüa ja ööseks sinna jääda.”

Ta libistas end veel madalamale, tõmbas teki üle lõua ja lisas siis vaiksemalt: „Nagu perekond. Nii nad ütlesid. Nad ütlesid, et siis oleks mul ühel õhtul nädalas perekond. Nende juures.”