Oli suur MINA — Mees. Tema sõna pidi kõik kuulama, sest tema tujude järgi pöörles kogu maailm. Mees määras mitte ainult meie pere elu, vaid ka meie vanemate, sõprade ja kolleegide oma.

See tähendas, et kui sõbrad või vanemad endale midagi ostsid, andis Mees mõista, kui rumalad nood ikka olid, et sellist hinda niisuguse asja eest maksid. Ja et tema oleks küll teadnud soodsamaid variante.
Kui sõbrad sõitsid kuhugi, oli see Mehe meelest raha raiskamine.
Kui miski õnnestus, siis juhtus see ilmtingimata tänu temale. Meest pidi kiitma kõige ja mittemillegi eest.
Mõistsin, et mõned inimesed on nartsistlikumad kui teised. Saagem siis aru ja mõistkem neid, sest issanda loomaaed on suur…

Loomulikult proovisin ma vahel Mehega vestelda. Selleks, et tema maailmanägemust ehk pisutki avardada. Kui mulle tehti kiirelt selgeks: Naine ei ole mitte keegi.
Mingil hetkel muutus Mehe silmis tühiseks isegi minu kõrgharidus. Ainuüksi sellepärast, et see haridus oli minul.

Enne abiellumist oli see pool Mehest kõik kusagil varjul. Usun nii, sest ma ei olnud mitte kohe Mehele sülle vajunud. Olime enne abiellumist aasta aega tuttavad olnud. Mees oskas olla humoorikas ja tähelepanelik, ta valitses end seltskonnas ega loopinud kellegi suunas teravaid märkusi. Kõik, kes temaga kohtusid, vaimustusid Mehe tarkusest ja sarmist. Mina ka.

Algus oli nii ilus, meie suhe oli imeline. Kõik sujus — nii voodis kui elus.
Ma armastasin teda nii palju, et see tegi lausa haiget.

Kingsepa lastel pole kingi ja kui halvasti läheb, siis ka ema mitte…

Sellisena võib täna võtta kokku minu staatuse selles abielus.
Sõbrad, kes meie abielu kõrvalt nägid, küsisid vahel arusaamatuna: miks ma sellest suhtest välja ei astu? Suhtest, millest kumas läbi kannatus ja ülekohus, kuigi — ega sõbradki ju kõike teadnud. Olin õppinud asju salgama, oma Meest isegi häbenema.
Miks?
Kas ma olen nõrk, loll ja saamatu või olin (olen?) ma tõepoolest nii ärahirmutatud, et ei julgenud midagi olukorraga ette võtta?

Ehk seda kõike ja korraga.
See kõlab õigustusena, kuid kui meie suhtes oleks valitsenud pidev vägivald, siis oleksin ma ilmtingimata midagi ette võtnud. Aga need halvad ajad tulid nagu hallad — kestsid veidi aega ja siis rahunes kõik jälle mõneks ajaks maha.

Mehe veidrused olid meje kooselu ja argipäeva lahutamatu osa. Näiteks uuris Mees iga kahvliharu vahelt, kas see on korralikult puhtaks pestud. Pärast paarikümne aastast kooselu oleks imelik olnud, kui ta seda EI oleks teinud. Kui Mees aga pärast iga pesul käimist nõuab puhast saunalina, siis tundus mulle küll vahel, et ta on veider. Ent ma leppisin sellega.

Kuid ajapikku muutus mu suhtumine neisse veidrustesse.
Ühel hetkel tekkis mul küsimus: kas ma pean laskma enda elu niimoodi häirida? Sest Mehe veidrusi hakkas kõikjal ja kõiges olema.
Kuni sain esimest korda aimu millestki, mida ei saanud enam kuidagi veidruseks liigitada ja ma tundsin, et Mees kogu perekonda tahtlikult terroriseerib.

Aimdus tuli läbi järgmise avalduse:
“Kui sa ei tee, nii nagu ma tahan, siis viin su metsa ja töötlen su nii ära, et isegi su lihane ema sind pärast ära ei tunne!”

Selliseid ähvardusi hakkas ühel hetkel justkui muuseas jutu sisse ilmuma. Näiteks autos, pikemaid vahemaid sõites. Ning kui siis juhtusime parasjagu metsast mööduma ja järgmises teeotsas sõit aeglustus, tundsin, kuidas külmajudinad üle selja jooksid.
Hetk hiljem, kui auto siiski peatumata sõitu jätkas, hingasin kergendatult ja mõtlesin, kas Mehega on kõik ikka korras?
Ei olnud.
Varsti olin täiesti kindel, et Mehel oli süvenev haigus.
Minust sai vabakäigu vang.
Vanglas pekstavat ka nii, et jälgi ei jää. Ka minule ei jäänud sinikaid, kui mind une pealt äratati ning padi näole suruti.
Mille pärast?
Sest Mees läks külmikust Actimeli võtma. Kuid see oli otsa saanud.

järgneb