Sain korraga kaks last — mehe ja tema verinoore õe
Kohtusin eelmisel sügisel ühe tuttava sünnipäeval Rasmusega, kellega saime kohe jutule. Pole ammu kohanud inimest, kellega kohe klapp nii hea. Mõlemad töötame IT-valdkonnas. Muidu seltskonnas teema, mille peale kõik ohkavad — aitab, läheks nüüd äkki suitsule. Kuid meil oli millest rääkida, lisaks klappis muugi, isegi filmide ja muusika osas.
Saime hiljemgi kokku. Käisime väljas. Peagi olime paar. Mõni kuu hiljem kolisime kokku.
Kõik oli ideaalne. Mõlemad argipäevadel tööinimesed. Vabal ajal käisime teatris, sõprade juures istumistel. Tundsin, et viimaks olen leidnud inimese, kellega kujutan end ette ka 10 aasta pärast, ka 30 aasta pärast.
Sain omale kaks last
Kõik muutus poolteist kuud tagasi. Olime üürinud kolmetoalise korteri. Üks tuba seisis üldiselt tühjalt, olime sinna viinud asjad, mida igapäevaselt ei kasuta — rataski oli seal koha leidnud. Rasmus tuli ühel päeval tasahilju: kallis, kuule, kui sa väga vastu pole, üks väike mure. Ja mureks oli Rasmuse 19aastane õde. Nende pere on pärit Lääne-Virumaalt. Õde oli gümnaasiumi viimases klassis ja tal olid eksamid peaaegu ühel pool, koolitunde enam ei toimunud. Ja õde oli võtnud pähe, et võiks juba Tallinna kolida. Siis ka kergem mõelda, mida pealinnas edasi õppida. Olin teda paaril pereüritusel näinud, väga elav ja suhtlemisaldis. Olime veidi vestelnud tühjast-tähjast, kuid see oli ka kõik. Nüüd aga oli ka Rasmus veendunud, et vähemasti esiti võiks õde ju meie juures ööbida. Mis see üks tuba meil ikka seisab.
Olin nõus. Mis seal siis halba.
Kui ise ära sõnud… Ta tuli, et jääda. Juba sisse astudes teatas ta, et aitab igavast rutiinist, hakkame elama. Ja Rasmus, kelle suurim meelelahutus oli muidu õhtuti jalgpalli vaadata või arvutimängudega end proovile panna, tundis justkui teist noorust. Juba esimesel õhtul läksid nad linnapeale ja saabusid hommikul kell kolm. Mina käin tööl argipäeviti üheksast-viieni, Rasmusel on vabam graafik. Ta töötab ühes suurfirmas IT-alal, aga tal on peamiselt tähtajalised projektid, mis tähendab, et ta saab ise oma aega sättida. Ta ei pea alustama varavalges. Kuidas ta seda nautima hakkas. Justkui teismelised — õe puhul saaks veel aru, aga mees — käisid nad päeval mööda poode, õhtuti lappasid Facebookis tuttavate kontosid, otsisid, kus pidu toimuks. Nädal läks mööda ja nüüd kippus mehel unuma seegi, et meil ju ära jagatud, kes mis päeval prügi välja viib. Istusid justkui kaks last mul toas ja ootasid, et kannaksin neile söögi ette. Rasmuse õeraasul polnud ka probleeme rahaga, vanemad toetasid.
Paar korda sõitis kodukanti, et viimased eksamid ära teha. Vähemasti mulle tundus, et ta neid väga tõsiselt võtnud.
Mina piiran tema vabadust?
Eelmise nädala lõpus viskas mul lõplikult üle, kui saabusid külla õe sõbrannad. Siis kulges hängimine juba hommikust õhtuni. Seltskonnas ma kaua vastu ei pidanud, sest jututeemad olid lihtsalt labased — kutid, kallid kingad, üleüldine tagarääkimine.
Võtsin Rasmuse ette ja uurisin, kauaks õde jääb. Viimane imestas, meil on ju nii tore, ta tunneb end ka taas vabamalt, ei ole nii kammitsetud. Küsimuse peale, kas ma piiran teda, vastas Rasmus — alati võiks ju vabamalt võtta.
Ja nüüd, hiljuti 26 saanud inimesena tunnen end justkui noor vanainimene. Minu jaoks pole eesmärk möllata ja öösel kell neli pitsa tellida. Ma tahaks rahulikumat elu. Aga tundub, et minu prints mitte… Või polegi ehk see minu prints, kelleks teda pidasin?
