Näiteks ei ole meil kodus asju kuhugi panna, pole piisavalt riiuleid ja kappe. Küsimus pole rahas, vaid kodu sisustamine eeldab koos tegutsemist. Sinna jõuda on aga väga raske. Mees tunneb ka ise koju tulles, et sisse astudes pole isegi võtmeid kuhugi panna, kuid tema jaoks on see tühiasi. Mina olen lapsega hommikust õhtuni kodus ja mind häirib panipaikade puudus tugevalt.
Selliseid argielulisi asju püüan lahendada nii, et tõstan teema korduvalt üles. Vahel ka stiilis (muigab), mis meesterahvale võib tunduda näägutamisena: “No näed nüüd! Ei ole ju asju kuhugi panna!” Tõele au andes, vahel piisab ka ühekordsest mainimisest, ja asi liigub paremuse poole.
Mõnikord ta lihtsalt vihastab mu jutu peale. Mina jään vait, tükkis oma solvumisega muidugi. Ta ei vihasta mitte probleemi peale, vaid selle peale, et ma juba ei lõpeta. Aga ilmselt räägin ma edasi sellepärast, et ta ei reageeri mu jutule mitte kuidagi.
Kui tema on vihastanud ja käratab mu peale, lähen teise tuppa ja nutan. Mõnda aega räägime ainult olmelistel teemadel, leivast ja saiast. Lähedus väheneb kindlasti. See kestab mõnikord tunde, mõnikord paar päeva. Hirmus solvumine tuleb sellest, et mind ei kuulata, minu küsimustele ei reageerita, järelikult minust ei hoolita. Ja siis olen ma enda peale vihane ja mõtlen: mida ma veel ootan, mul oleks ammu aeg “head aega” öelda. Miks ma seda ei tee? Järelikult on seni positiivsed asjad ülekaalus olnud.
Aga see on lihtsalt uskumatu, kuidas mehed armumise perioodil räägivad ja pärast on suu lukus.
Minu ideaal oleks see, kui suhtlemine toimuks vastastikku lugupidavalt, nii nagu võib näha seriaalides. Nad kuulavad üksteist nii hoolivalt. Ja annavad tagasisidet: üks räägib ja teine kuulab, ja vastupidi. Aga meie peres on nii, et üks räägib ja teine kas kuulab või ei kuula, ning vastust ei tule mingisugust. Mu kaasa keerab sageli jutu hoopis kõrvale, ą la “kas me läheme homme vanaema juurde”.
Öeldakse, et naine peab olema kaval, küll ta siis mehe ümber sõrme mässib. Minu arvates võib kavaldada kuni nelja-aastase lapsega. Kui mu väike poeg hakkab midagi ohtlikku tegema, juhin ta tähelepanu kõrvale. Aga täiskasvanud inimesega ma nii ei taha.
Mis ühe jaoks väike asi, võib teise jaoks olla suur. Elan oma elukaaslasega juba mitmendat aastat koos, meil on väike laps, kuid ta pole siiani lahutanud oma eelmist abielu. Kui küsin, millal sa paberid sisse viid, saan väga ebamääraseid vastuseid: “Ükskord kindlasti. Paari aasta jooksul.” Kord aastas on meil sel teemal pisarateni jutuajamised.
Mu mees ütleb: “Mida sul veel vaja on? Ma elan ju sinuga. Tulen igal õhtul sinu juurde. Toidan peret. Meil on laps. Ära tekita endale probleeme.” Aga minu jaoks on see, et ta oma eelmise suhte ka ametlikult lõpetaks, väga tähtis. Kümnepallisüsteemis kas 9 või 8.
Teatud mõttes puudub mul turvatunne. See lahendamata asi on justkui alus, millelt saavad alguse paljud lahkarvamused, näägutamised ja torkimised.
Mõtlen, et kui mul on probleem ja me elame koos, siis peaks ka temal probleem olema. Juhul, kui ta ikka hoolib mu tunnetest, mõtetest ja arvamustest. Ja kui ta ei hooli, siis miks me veel koos oleme?”
Kuidas rääkida häirivatest pisiasjadest
Psühholoog Mari Saari sõnul on Kristeli loos mitu aspekti. Ja nagu ütleb Kristel ise, pole kõik toodud näited kaugeltki pisiasjad, kuigi elukaaslase meelest probleemi pole.
Mari Saari: “Häirivad pisiasjad võivad hakata suhtes tooni andma erinevatel põhjustel:
Kooselu alguses me küll märkame partneri puudusi, kuid vaatame neist mööda. Ajapikku häirivad pisiasjad kuhjuvad, kuni muutuvad raskesti talutavateks – seda juhul, kui partneritel pole kombeks omavahel rääkida ja pisike pahameel neelatakse iga kord alla. Samal ajal, ärgem unustagem, on järk-järgult vähenenud ka teineteise tunnustamine ning armastuse väljendamine.
Ühe partneri pinge mõjutab kogu suhet, ka lapsi. Seepärast on tarvis omavahel rääkida neist asjadest, mis teise juures häirivad.
Andke teineteisele pidevalt tagasisidet
Kooselu jooksul on vajalik teineteisele teavet ja tagasisidet anda: kuidas mulle sinuga elamine tundub. Kui mõned asjad tõesti häirivad, siis ma ütlen seda. Sel on kahesugune mõju: mina saan pingest vabaks ja sina saad võimaluse midagi muuta.
Ja veel: kui võtta probleem kõne alla kohe, kui see üles kerkib, on võimalik rääkida rahulikumalt, ilma ülearu tugevate emotsioonideta. Enamasti on sel juhul olukordi ka kergem lahendada. Juba häirivast pisiasjast rääkimine võib vabastada pingest. Kuidas häirivatest pisiasjadest rääkida?
Rääkige endast
Kõige viljakam viis on kasutada mina-sõnumeid ehk kõnelda endast: mina tunnen nii... Näiteks: “Ma olen häiritud, et sa jätad oma nõud kraanikaussi, kui mina olen just lõpetanud köögi koristamise.” Igal juhul tuleks vältida irisevat tooni. “Miks sa nii tegid” või “Miks sa selle jälle tegemata jätsid” on kõige halvem viis, mida kasutada – see on poolretooriline süüdistus, mis mõjub suhtele mürgina.
Teine pool võib aga teie pingutustest hoolimata jätta ka mina-sõnumid tähele panemata. Sel juhul tuleks laskuda järgmisele tasandile ja rääkida, kuidas selline olukord teile mõjub. Näiteks: “Kui sa oma kruusi ära ei loputa, siis mulle tundub, et sa ei hinda mu püüdu kodu korras hoida ega hooli mu tunnetest.” See võib olla partnerile mõistetavam. Või: “Ma olen häiritud, et asjad vedelevad ja meil pole riiulit raamatute jaoks. Ma tahan, et ka minul oleks kodus hea olla. Praegu ma tunnen, et minu mured ei lähe sulle korda.” Abikaasa võib siis aru saada, et tegu pole lihtsalt juhusliku kapriisiga, vaid et ükskõikne suhtumine riivab partneri sügavamaid tundeid.
Siiski võib juhtuda, et ka selline sõnastus ei pälvi abikaasa tähelepanu. Mehed on sageli harjunud, et naised korraldavad ja kamandavad ning naise pöördumine võib mehele tunduda lihtsalt ühe hariliku jututeemana. Kuidas ikkagi mehe tähelepanu köita?
Siis tuleks endiselt jääda mina-sõnumi juurde ja selgelt öelda, mida te tahate. “Ma tahan, et me võtaksime selle jaoks aega ja räägiksime sellest. Ma tahan, et sa kuulaksid mind.” Oluline on luua rääkimiseks sobiv õhkkond, oma probleem selgelt sõnastada ja jääda endale kindlaks: see asi on minu jaoks väga oluline. Kui nüüd abikaasa ütleb, et temal küll probleemi pole, siis tuleb järjekindlalt selgitada: “Kui minul on probleem, siis on see ka meie probleem. Mida me võiksime sellega ette võtta?”
Tähtis on vastutust jagada, s.t anda ka teisele poolele võimalus probleemi lahendada, mitte üksi kõike ära otsustada. Kindlasti ärge unustage meenutada, mis on teie suhtes head ja mis teile partneri juures meeldib – otsige oma positiivsed tunded üles.
Arvestage meeste ja naiste eripära
Naisele on oluline, et ta saaks oma probleemist rääkida, tal on kontakt oma tunnetega käepärasem. Mõnikord naine ei tahagi muud, kui et abikaasa teda kuulaks, mõistaks ja annaks ka veidi tagasisidet – see ei pruugi olla pikk jutt.
Kuid mehe mõtlemises eeldab probleemi olemasolu lahenduse leidmist. Võib juhtuda, et naine tahab veel probleemist rääkida, aga mees tunneb end juba väga halvasti, sest ta ei tea täpselt, mida ette võtta. Lisaks võib ta olla kogu päeva tegelenud erinevate olukordade lahendamisega ja loodab kodus rahu leida.
Naine saab meest aidata juba sellega, kui ta teadvustab endale mehe mõttemaailma erinevust. Mees tunneb end mehena, kui ta leiab lahenduse, ja abituna, kui ta ei mõista, mida naine temalt tegelikult ootab. Naine on mehele abiks, kui ta esitab oma mure täpselt: milles on probleemi olemus ja millised on naise ootused mehele.
Otsige kompromisse
Kuigi kompromisse teha on raske, võiksid mõlemad partnerid mõelda, mida tasub abikaasalt oodata ja mida mitte. Kui kaasal on mõni süütu harjumus, ei tasu ehk nõuda selle muutmist, kui ta peab ülemäära suurt vaeva nägema. Näiteks ei tasu tekitada mehele, kes vahel joob pudeli õlut, lisapinget oma nõudmistega sellest loobuda.
Lahendage probleem
Kristeli loos on aga asi tõsisem: kui abikaasa joob pudeli õlut igal õhtul, siis on tõepoolest olemas oht alkoholisõltuvuse tekkeks. See teema vajab rääkimist.
Lisaks võib loos olla ka teine aspekt: mõnikord on naisel lapsepõlvekodus või eelmises abielus olnud alkoholiga seoses nii valuline kogemus, et ta on ülitundlik ega talu alkoholi üldse. Sel juhul on suur probleem temal endal ja kasulik oleks oma hirmud läbi töötada. Kummalgi juhul pole tegemist pelgalt häiriva pisiasjaga.
Tõsine asi on ka Kristeli ja tema elukaaslase formaalse suhte ebamäärasus. Kui eelmine abielu on lahutamata, siis seda ei saa mingil juhul pisiprobleemiks nimetada. Elukaaslane võib küll väita, et see ei muuda suhtes midagi, kuid probleem on olemas, kui teine pool kannatab turvatunde puudumise all. Praegu on nende ühine laps veel väike, kuid aeg läheb kiiresti ja isa abielu teise naisega võib ühel hetkel ka lapsele probleemiks saada.
Kristel ütleb, et tal pole turvatunnet. See on adekvaatne – selline olukord pole naisele turvaline. Ükskõik, kumma abikaasa turvatunde puudumist tuleks teisel poolel võtta tõsise ohumärgina ja probleemiga tegelda. Mõnikord aitab omavahel rääkimine, mõnikord sõpradega arutamine. Kuid on olukordi, kus on vaja nõu pidada spetsialistiga. Oma küsimustega perenõustaja poole pöördumine ei tohiks tänapäeval olla midagi erakordset.”
