Kuidas siis juhtub nii, et isegi tõelised romantikud leiavad end vahel suhetest, mis nende hinge ei täida?

Tõde on see, et sügaval sisemuses me ju teame, milline meie suhe on. Mõnikord oleme lihtsalt leplikud. Isegi kui mõistame, et meie suhe ei vasta ootustele, siis oleme valmis proovima. Kuidas siis nii?

Miks oleme valmis alistuma asjadele, mis on meile halvad? Veel hullem, miks lepime halbade suhetega?

Inimesed ütlevad, et lepime elus asjadega, mida arvame end väärivat. Ehk peitubki selles ütluses võti? Erinevad kogemused, head ja halvad, on meid toonud praegusesse hetke ja on inimesena kasvamiseks vajalikud.

Kõik, mida me elus kogeme, on meie otsuste ja soovide tagajärg. Ei midagi vähemat, ega rohkemat. Isegi meie alateadlikud otsused — jah, me ei vali meelega halbu kogemusi ja valusaid suhteid. Me ei tee neid valikuid, sest neid naudime. Kellele meist meeldiks kannatada. Me tõmbame lihtsalt ligi seda, millised me ise momendil oleme. Ebakindlus tõmbab ligi inimesi, kes meis kahtlevad. Liigne enesekriitika tõmbab inimesi, kes püüavad meid muuta. Endast madalalt mõtlemine meelitab ligi ka meisse vastavalt suhtuvaid partnereid. Ja kui me oleme lõpuks õnnelikud ja endaga rahul, siis jõuavad meieni ka õiged inimesed. Need, kes armastavad päris meid, kogu hinge ja kehaga.

Seega võib tõesti öelda, et keerulistesse suhtesse sattumine on meie enda otsus. Keegi teine meid aidata ei saa. Kõik sõltub sellest, kuidas me ennast näeme, kuidas me ennast kohtleme. Veelgi olulisem, kui palju me iseend armastame.

See ongi põhjus, miks leiame end vahel halbadest suhetest. Suhted peegeldavad meie suhtumist iseendasse.

Allikas: Power of Silence