Suhtesõltuvusest vabaks?
Mida noorem olin, seda sagedamini kallimad vahetusid. Sellest hoolimata polnud ma kunagi üksi kauem kui ehk paar nädalat, mis pole mõistagi mingi arvestatav aeg. On juhtunud sedagi, et olen lihtsalt otse ühest suhtest teise läinud, kui olen enda meelest parema mehe leidnud. Või siis leidnud lohutussuhte otsekohe pärast eelmise katkiminekut.
Tagantjärele on mul lausa kahju neist meestest, kes olid minuga suhtes siis, kui tegelikult leinasin alles eelmist armsamat taga. Aga miks siis ikkagi nii? Miks ei tulnud mul üldse pähegi mõte võtta vahepeal aeg maha ja pisut endaga olla?
Ameerika filmides võib näha palju igasuguseid ringe, kus käivad koos need, kes püüavad vabaneda mingist sõltuvusest, olgu selleks siis alkohol, narkootikumid või seks. Arvatavasti on suhtesõltuvus samasugune nagu kõik eelnevadki, ainult et nii levinud, et pigem on normaalne olla selle küüsis kui mitte olla. Propageerib ju kogu ühiskond ikka paariselu ja perekonda.
Kõik Hollywoodi romantilised komöödiad lõppevad alati suhte algusega, pea eranditult on just see lõppeesmärk, mille poole püüeldakse. Ja see, kes parasjagu üksi juhtub olema, tunneb end enamasti nii filmis kui eluski nii, nagu oleks midagi olulist puudu. Tõsi see kõik muidugi on — olen minagi õigupoolest seda meelt, et inimene on tehtud ikka kahekesi olema.
Aga samas usun ka seda, et kõik sõltuvused on võrdselt halvad selles suhtes, et kui pole parasjagu võimalust neid rahuldada, siis on väga raske.
Kui ma lõpuks pärast üht suhet tundsin, et seekord ma ei tahagi lohutus- ja asendussuhet, elasin igatahes üle tõelised võõrutuspiinad. Mitu kuud möödus otsekui õudusunenäos — toit ei maitsenud, uni ei tulnud (ja kui tuli, siis tingimata painav), keskenduda ei suutnud, miski ei pakkunud pinget. Küllap on paljudele see seisund tuttav? Ehk olete teiegi nii mõnigi kord lohutanud ennast kellegi teise seltsis? Aga ega see ju tegelikult ei aita, eks, või siis aitab ainult hetkeks. Pärast kipub veel hullem olema.
Pealegi andsin endale lõpuks aru, et ilmselt kogun lohutusmeeste ärakasutamisega endale ainult tarbetut karmavõlga. Tean omast käest, kui nõme on olla suhtes kellegagi, kelle jaoks oled igavene teine, ja ei soovi seda kellelegi.
Kui suurem valu üle minema hakkas, sain aru, et ei tahagi kohe suhet. Üksiolemisel, nagu selgus, on omad võlud. Elementaarne, et sul on üksi olles vabadus teha seda, mida tahad, sealjuures kellegagi arvestamata ja mingit kriitikat kuulmata.
Aga lisaks sellele sain esimest korda täiskasvanuelu jooksul teada, mida tähendab see, kui mu tuju ei sõltu kellestki teisest. Suhtes olles kipub ikka olema nii, et meeleolu on tugevalt seotud sellega, kui hästi või halvasti parasjagu partneriga läheb, ning suhtesõltlasel kipuvad sageli suhtest tulenevad rõõmud ja mured varjutama muid elu tahke.
Mina sain küll üksi olles aru, et varem ma ei osanud tunda ennast õnnelikuna, kui mul polnud parasjagu toimivat suhet. Olin harjunud ennast identifitseerima suhte kaudu. Minu jaoks oli täiesti uus kogemus, kui hakkasin lõpuks tundma ennast rõõmsa ja õnnelikuna n-ö täiesti iseseisvalt ja hoopis muude asjade tõttu.
Kuna mul polnud enam võimalik veeta vaba aega kellegagi koos ja lasta ennast mõjutada tegema seda, mis mehele meeldib, pidin õppima tundma iseennast ja avastama, mis mulle endale tegelikult meeldib. See osutus päris huvitavaks avastusretkeks, just selle aja jooksul leidsin endale mitu uut hobi, millega siiani tegelen. Ja lisaks kõigele õppisin lõpuks ennast armastama — sedagi esimest korda elus sõltumatult teiste arvamusest ja heakskiidust.
Ma arvan, et alles siis, kui kõik see on juhtunud, ollakse valmis uueks suhteks — selliseks, mida enam ei vajata, vaid lihtsalt tahetakse. Suhe ei tohiks ju olla valuvaigisti või mingisugune sõltlaste liit, vaid ideaalis ikkagi kahe iseseisva täiskasvanu partnerlus.
Igatahes tundub mulle, et pärast pooleteist aasta pikkust üksiolekut on ka suhtesolemisel hoopis teine kvaliteet. Olen ammutanud üksiolekust teatava turvatunde: tean, et mu maailm ei kuku päriselt kokku, kui peaksin jälle üksi jääma. Püüan iga hinna eest meeles hoida teadmist, et oskan tunda rõõmu ka asjadest ja tegevustest, millel pole ühegi mehega mingit pistmist, ja just seetõttu ei jäta ma enam mehe pärast oma hobidega tegelemata.
Tean, et saan vajadusel üksi hakkama, ja üsna hästi. See annab mulle vajaliku annuse enesekindlust ja iseteadlikkust, et mitte lasta endale pähe istuda. Hirm üksiolemise ees võib olla nii suur, et ollakse valmis leppima igasuguste alanduste ja ebameeldivustega. Aga milleks? Selleks, et olla suhtes, peab see olema parem kui üksiolek. Kui ületada hirm üksioleku ees ja vabaneda eelarvamusest, et oled ilma partnerita kuidagi alaväärtuslik, võib tulla ilmsiks paljugi üllatavat.
Ma ei propageeri sugugi seda, et üksi on ülimalt hea olla ja tuleks oma partner maha jätta. Mulle väga meeldib kooselu ja toimiv suhe on kahtlemata väärt hoidmist. Aga kui oluline suhe juhtub katki minema, siis julgen küll soovitada: võtke endale veidi aega, et õppida ennast uuesti tundma. On selge, et see ei saa juhtuda kiiresti. Haavad peavad paranema, et õpiksite ennast ikka tervena tundma. Aga uskuge, asi on seda väärt.
Ja kui olete õppinud iseennast tundma ja armastama, on ka teie tulevasel partneril seda palju lihtsam teha.
