Ega asjata nimetata meie ühiskonda „tarbimisühiskonnaks”. Siin „tarbitakse” mitte ainult toitu ja asju, vaid ka suhteid — armastust, sõprust, sugulust…  On hakanud prevaleerima valmisolek „võtta”, ja nii kaobki tasakaal „andmise” ja „võtmise” vahel.

Ometi on see väär.  Et midagi saada, tuleb ka midagi anda. Sama toimub ka suhete sfääris. Inimesed püüavad võimalikult vähe panustada, ent vastutasuks tahetakse saada maksimaalselt palju. Justkui käiks jutt investeerimisest äriprojekti, mitte aga elusasse inimesse.


Relax! Take it easy!

 

Esimesele kohale tõuseb soov saada kasumit, tunda rahuldust, omandada… Armastus ja sõprus taandatakse kasule. Petmist nimetatakse „nutikuseks”, alatust — „praktilisuseks”, reetmist — „kohandumiseks”.

Püüdes võimalikult rohkem võtta, ei anna me vastu mitte midagi. Ent sellised suhted purunevad kiiresti. Siit ka pettumuste ahel…  Aga mis on „pettumus”?.  See on lootuste ja ootuste  purunemise tagajärg. Seega — lootused olid, paraku aga ei õigustanud end. Pole ootusi, pole ka pettumusi…

Viimastel aastatel pöördutakse abi saamiseks spetsialistide poole just nimelt seoses pettumustega. Pettumus armastuses, karjääriootustes… Noored inimesed kasvavad üles imet oodates. Lapsepõlvest saadik kuulevad nad aina: Relax! Take it easy!  Nad kujutavad ette, et elu on kui XVIII sajandi idealiseeritud pastoraal — rohelised aasad, valged lambukesed… Jääb üle vaid vilepilli mängida ning nautida. Nii oodataksegi, et pärast kõrgkooli lõpetamist kutsub Bill Gates isiklikult enda juurde tööle… Et miljonärist iludus pakub kätt ja südant… Pealinn on aga võlutud, kui kohale ilmub andekas provintslane…

Paraku ei kiirusta aga elu tasuta kingitusi jagama.


Egoistlik romantika

Praktiseerivad psühholoogid jutustavad, kuidas kõige erinevamas vanuses tütarlapsed on valmis detailselt kirjeldama, mida nad ootavad tulevaselt mehelt, mida too peab nende jaoks tegema ja mida andma. Ent küsimus isiklikust panusest suhetesse tekitab segadust. „Kas mina siis ka pean midagi?…”

Sama kordub noormeestega: neil on üksikasjalik nimekiri nõudmistest ning nad ei ole absoluutselt  valmis  võtma enda peale vastutust.

Ainult et meestel lisandub siia veel soov olla peremees kodus: las naine kindlustab end ise (oleme ju kaasaegsed inimesed!), tegeleb lastega ja koduse majapidamisega (ta on ju naine!). Samas peab aga majas kõige tähtsam olema siiski mees.

Nüüd aga võiks ette kujutada selliste partnerite liitu. Kui enne öeldi: „Näe, kaks üksildast kohtusid”, siis nüüd võib julgelt öelda: „Näe, kohtusid kaks egoisti…” Ning kui veel lillekimpude ja kommikarpide perioodil võis millegi ees silmad kinni pigistada, siis selle järel saabub vääramatult pettumuse aeg.

Anda või võtta?    Kuidas siis ikkagi on lood selle andmise ja võtmise tasakaaluga?

Allpool on toodud psühholoogiline harjutus, mis aitab seda välja selgitada.

1.    Võta kaks paberilehte. Esimesele kirjuta pealkirjaks: „Mida peab tegema minu partner?” Ja polegi oluline, kas sul hetkel on armusuhted või ei. Jutt käib sellest, kuidas sa seda üldse endale ette kujutad. Pane kirja kõik, mis vaid pähe tuleb. Näiteks: viib prahi välja, külastab koos minuga minu vanemaid, toob lapse lasteaiast…

2.    Pane leht kõrvale ja võta teine. Nüüd kirjuta üles kõik see, mida sina ise peaksid tegema oma partneri jaoks.

3.    Seejärel pane mõlemad lehed ööpäevaks ära ja järgmisel päeval loe kõik uuesti üle.

Pane tähele:

1.    Kummal lehel leidub rohkem  sõnu „peab”? Ideaalis peaks siin võrdsus valitsema. Kui üks partner peab „kõik”, teine aga „mitte midagi”, siis see ei ole partnerlus, vaid orjus.

2.    Kas on vahe esitatud nõudmiste tõsiseltvõetavuse ja raskusastme vahel? Tuleb ju nõustuda, et on ebaõiglane,  kui naine teatab: „Las mees peab mind üleval, ma ei taha tööd teha. Hakkan talle vaid vahel hommikuti kohvi keetma”.

3.    Kas on olemas sümmeetria? Kas sa oled ise valmis tegema seda, mida nõuad oma partnerilt? Näiteks, kui mees tahab oma naist näha alati kena ja hoolitsetuna, kas ta siis ise on valmis loobuma kodus oma väljaveninud dressipükstest?

4.    Nüüd aga vaata oma märkmeid partneri silmade läbi, pane ennast tema asemele. Mis sa arvad, millega ta nõustub, millega mitte?

5.    Oled sa valmis asuma teisele positsioonile, kui teie vaated lahknevad? Märgi ära need punktid, mis on sinu meelest põhimõttelised, ning need, kus tunned, et võid järele anda.

Nüüd, kus harjutus on tehtud, analüüsi kõik oma „annan” ja võtan” punktid. Kätte on jõudnud aeg rääkida oma partneriga. On parem, kui arutate ausalt läbi kõik oma ootused, et võiksite tulla ühisele arvamusele.