Truudusetud naised
Võib minna ka labasemalt. Saad juhtumisi teada oma mehe armukesest ja pärast esimest masendust kohub sus meeletu kättemaksuhimu: “Ma teen talle tagasi!” Või ületad firmapeol ülemeelikusest oma tavapärase alkoholiannuse ja avastad end mõni tund hiljem voodist töökaaslasega. Järgmist hommikut, kui peavalu tundub süümepiinade kõrval nagu sääsehammustus, ei taha meenutadagi…
Võimalusi on mustmiljon. Naine avastab lihtsalt ühel päeval abikaasa või elukaaslase kõrval, et tema mõtted kuuluvad jäägitult teisele. See on kerge juhtuma, kui abielu ei saa pidada eeskujulikuks. Ent täpselt samamoodi võib minna suhtes, kus kõik on täiesti korras. Kui naine on loomult ustav ning suudab võtta kokku kaine mõistuse viimased riismed, siis laseb ta kõhus hõljuvatele liblikatele kujuteldavat putukamürki. Kes endast võitu ei saa, see sukeldub ennastunustavalt voogudesse paigas, kus seisab hoiatav silt: Vette hüppamine rangelt keelatud, madal põhi!
Kertu, 25
Tutvusin Markoga ööklubis. Sel õhtul jagati seal tasuta jooke ja Marko ulatas neid kõigile teistele, kuid miskipärast mitte mulle. Olin kohutavalt solvunud, sest üks mees peaks ometi nägema, kui daamil on klaas tühi. Kuid vastasel korral poleks ma jälle Markot iial tähele pannud.
Kuna meil oli ühine tutvusringkond, siis aeg-ajalt kohtusime mõnel üritusel. Ühelt järjekordselt peolt lahkusime koos ja sealtpeale hakkas meie suhe arenema. Poole aasta pärast kolisime kokku.
Koos elades hakkasid mõnedki asjad paistma teisiti. Kui enne tundus, et Marko vahel liialdab alkoholiga, siis nüüd selgus, et see on tõsine probleem. Selle kõrval oli tühiasi, et ta rääkis vahetpidamata, eriti purjuspäi, oma eelmisest elukaaslasest. Kuna mina oli kõrvuni armunud, talusin asja esialgu stoiliselt, lootes, et aeg ja minu olemasolu teevad oma töö. Endise naise meenutamisega läkski nii — mõne aja möödudes jäi järjejutt katki.
Kõik oli väliselt hästi, kuid mitte minu meelest. Marko rääkis meie suhtest palju ja poeetiliselt, kuid tegelikkus ei vastanud paraku sõnadele: jutud meist olid alati palju huvitavamad kui suhe ise, mis muutus üsna skisofreeniliseks. Kui Marko oli purjus, oli ta õudne. Kainena oli ta inimene, kellega tahtsin siiski koos olla.
Siis tuvusin Jaanusega, kelle naine ja laps elasid teises linnas. Meie läbikäimine oli esialgu täiesti platooniline. Veetsime koos palju aega, käisime kinos, lugesime samu raamatuid, rääkisime, kuid seksini ei jõudnud, kuna sel polnud mingit tähtsust. Jaanusega tegime koos kõike seda, mida oleksin tahtnud teha oma mehega. See suhe oli palju lähedasem ideaalile kui minu olemasolev elu. Ainus takistus, et ta polnud vaba. Usun, et temale oli meie vahekord põgenemine tegelikkusest: kõik tundub väga ahvatlev seni, kuni ühised hetked on loetud. Kui Marko joomatsüklisse sattus, siis polnud mul kodunt kadumisega muret. Vahel kiskusin mõttetu tüli üles, et oleks hea põhjus lahkuda. Kui elad inimesega, keda vihkad ja armastad ühepalju, siis minnes mõtlesin püüdlikult just neile põhjustele, miks teda vihkan.
Süümepiinad käisid hooti. Olime vahel Jaanusega koos, kui mulle meenus mõni Markoga seotud seik, ja siis oli pikaks ajaks tuju rikutud. Peamiselt vabandasin end sellega, et neid öid, mil mina koju ei tulnud, on hulga vähem kui Marko puudumisi. Kui algul kahtlustasin tal kõrvalsuhteid, siis hiljem selgus, et tavaliselt jäi ta peopaika lihtsalt magama.
Selline kaksikelu, füüsiline koosolemine ühega ja täiuslik teineteisemõistmine teisega kestis kaks aastat. Kuigi jõudsime Jaanusega lõpuks ka voodisse, ei olnud see meie suhtes kuigi määrav. Kui Jaanus olnuks vaba, võinuks sellest saada tõsine lugu. Teades, kuivõrd ta armastab oma last, heljus meie suhte kohal paratamatuse hõng.
Lõpuks pani aeg asjad paika. Läksin elukaaslasest lahku, Jaanuse perre sündis teine laps. Sealtpeale olen veendunud, et on võimalik armastada korraga kaht inimest. Need mehed täitsid mu elus erinevaid rolle. Seda juhtub elus ju sageli, et ühe mehega on lahe nädal aega järjest pidu panna, teisega kirjandusest rääkida, kolmandaga voodis käia.
Ines, 29
Meie suhe oli kestnud ligi pool aastat, kuid füüsiline pool oli puudu. Muidu klappisime hästi: mõtlesime ühtmoodi, meile meeldisid samad asjad, kuid niipea, kui asi kippus intiimseks, oli noormehel nagu tõke ees. Palju hiljem sain teada, et tal puudusid igasugused seksuaalsed kogemused. Tükk aega uskusin, et suudan olla õnnelik ka platoonilises suhtes.
Kui kohtasin ühel suvisel üritusel teist meest, siis ei mõelnud ma pikalt. Ilmselt ei mõelnud ma üleüldse, vaid tahtsin kiiresti füüsilist rahuldust. Küllap oli see mingi tobe eneseõigustus, kui kinnitasin, et paras talle, miks ta siis ei ole siiani mulle füüsiliselt lähenenud, vaat nüüd võtan kellegi teise… See oli justkui trots.
Kui oma austajaga pärast kõrvalehüpet kohtusin, siis tundsin ennast tõeliselt halvasti. Ta oli ikka sama usaldav ja hell. Tema meelest hakkas meie suhe jõudma just sinnamaale, kust oleks võinud minna kaugemale. Siis tegi ta mulle rahaliselt üsna väärtusliku kingituse. Ma pidin lausa nutma purskama, kui ta selle mulle üle andis. Milline tõbras ma olin olnud!
Ma ei suutnud talle silma vaadata, samuti ei suutnud ma tal enam käest kinni võtta ega vabalt vestelda. Ma ei suutnud endale peeglis otsa vaadata. Kuigi rohkem ma teda ei petnud, oli mu enesetunne nii sant, et ei saanud temaga enam koos olla.
Tahtsin jätta talle illusiooni, et naised pole halvad, et tema esimene kogemus ei lõppeks niimoodi. Võib-olla ta olekski andestanud, kuid ma arvasin, et parem on meie lugu lihtsalt lõpetada. Selline asi jääb alati kahe inimese vahele ja täielikku usaldust poleks enam kunagi.
Minu praegune elukaaslane on minust üheksa aastat vanem ja see annab natuke tunda. Ta on minust palju närvilisem ja võtab paljusid asju isiklikult. Ta ei oska käega lüüa asjadele, mis pole üldse olulised. Mina jälle olen tüüp, kes laseb maailma asjadel voolata omasoodu. Oleme üsna erinevad.
Meil on aastane laps ja nüüd näen, kuidas ta igapäevaselt meie peale eriti ei mõtle. Töö ja hobid on tähtsamad. Ma ei saa temaga eriti arvestada, pean lootma vaid endale. Kardan, et aja möödudes see vaid süveneb. Ma ei imestaks eriti, kui saaksin teada, et tal on suhe kellegi teisega. Tunnistan ausalt, et olen ka ise uueks suhteks valmis. Mu meessoost sõbrad arvavad, et teisega magamine pole petmine, niikaua kui mees armastab oma naist ja tema juurde tagasi läheb. Minu meelest on see just kõige hullem, sest siis ei peeta oma naist justkui millekski.
Piia, 38
Ma olen hästi aktiivne naine. Tahan palju näha, ringi käia, uut kogeda. Ilmselt sellepärast ammendavad ka inimesed end minu jaoks ruttu. Kui tutvun uue ja põneva mehega, kipun teda kohe senise elukaaslasega võrdlema ja jätan senise suhte üsna kergekäeliselt.
Abiellusin varakult ja sünnitasin lapse 18aastaselt. Lapse isa oli olnud mitu aastat mu meessõber. Me ei mõelnud abiellumisele, aga minu ema tänitas, et mida naabrid mõtlevad. Sellal vaadati vabaabielule palju kurjema pilguga. Mehe vanemate suhtumine oli samuti halb, kuna nad olid veendunud, et olen rikkunud nende poja elu.
Mees läks sõjaväkke, mina ülikooli. Mehega olime enne tema äraminekut millegipärast tülli läinud ja ta isegi ei kirjutanud mulle sõjaväest. Tundsin ennast kohutavalt üksi.
Mina ja laps elasime mehe korteris, kus mehe vanaema käis mind öösiti kontrollimas. Päris õudne, kui pool kaks öösel uksekella helistatakse ja uuritakse, kellega olen. Meie abieluvoodi lasti ühekohalise vastu vahetada ja telefon võeti välja. Ometi olin truu abielunaine ja ootasin kõigest hoolimata meest koju. Ma ei taha kiidelda, aga üks mu olulisemaid iseloomujooni on ausus. Ent kui kõik kodakondsed on juba ette kindlad, et ma petan, siis lõpuks tekib tõesti tunne, et mis siis ikka.
Nii hakkasingi suhtlema oma grupivennaga, sest vajasin tohutult kedagi toeks. Esimese aasta olime lihtsalt sõbrad. Ta suhtus hästi mu lapsesse ja mis kõige üllatavam — isegi tema vanemad võtsid lapse omaks.
Ta hoolis minust tõsiselt, hakkasime juttu ajama, käisime koos söömas. Tegime koos mitu õhtut mingit kursusetööd, aga ta hoidis end alati delikaatselt vaos. Ma isegi ei mäleta, et tema oleks esimesena ettepaneku teinud, ilmselt ikka mina ise. Muidugi aitas asjade niisugusele käigule kaasa mehe pere usaldamatus. Et ma olen halb, et mul on nagunii keegi teine. Sellest tekkis trots.
Kui abikaasa sõjaväest naasis, oli ta valmis uuesti alustama. Et mina olin leidnud inimese, kes mind toetab ja mõistab, ei olnud ma sellega nõus.
Lõpetasin ülikooli ja läksin tööle, tundsin end nagu kala vees. Elukaaslane oli väga hea inimene, isegi liiga hea. Ta kandis mind lausa kätel. Mina aga vajan inimest, kes paneb mind paika.
Kuna suhtlesin tööl paljude meesklientidega, tekkis uusi tutvusi väga kergelt. Hakkasin läbi käima ühe noormehega. Ja ühel hetkel oli mul korraga kaks meest. Elasin elukaaslasega, aga käisin ka uue armastuse pool. See kestis paar kuud. Ikka mu aususe pärast, sest ei suuda korraga kahe mehega olla. Kui suhe uue mehega läheb füüsiliseks, siis ei saa ma enam eelmisega voodisse minna. Muul põhjusel süümekad mind ei piina.
Ma ei vaata kunagi oma sõbrannade või töökaaslaste mehi, see on välistatud. Ma ei lähe kunagi kellegi abielu rikkuma, kõik mu elukaaslased on olnud vabad mehed. Ma tahan olla üks ja ainus ja seda kindlalt teada.
