Korraga ma ei jaksa enam, lilled mu sülest vajuvad põrandale, üks roos kaotab õie. Ma istun esikukapile, mida ma tavaliselt kunagi ei tee. Jalgades pole jõudu ja pisarad hakkavad silmist voolama.
Mu abikaasa ilmub esikusse, käes õllepurk. Ta rahulolev nägu läheb pilve, kui märkab mu armetut olekut. „No oled sina viimasel ajal alles haleda südamega — nutad mingi koolilõpetamise pärast! Nagu neid su elus vähe oleks olnud… ja tuleb selliseid ka omajagu veel. Mis sa neist lilledest maha viskasid?“ Ta kummardub ja hakkab õisi üles korjama. Tahes-tahtmata registreerib mu pilk lääpatallatud sussid ja plekilised kodupüksid. Ja pisarad voolavad aina edasi.
„Mis sa istud siin ja vesistad — ega sa enam mingi plika ole! Tule, ma soojendan sulle ka pitsat. Täna ei hakka midagi erilist nagunii enam tegema, homme on ju juubelile minek,“ jätkab mees.
Ma ei taha mingile vanatädi juubelile! karjatab miski mu sees. Siis märkan järsku punaste rooside kimpu, mille järele Ardo just küünitab. Endalegi aru andmata haaran tal selle räpakalt käest ja torman kööki. Mees vaatab mulle arusaamatuses järele. Võib-olla koputab isegi sõrmega meelekohale. Koputagu! Vaadaku! Mõelgu, mis tahab! Minus kobrutavad järsku vaen, tüdimus ja kibedus — tunded, millest kõigile nimegi ei oska anda. Nüüd nutan juba valju häälega. Et õllelõhnalisest mehest eemale saada, haaran longuvajunud roosid ja löön magamistoa ukse pauguga kinni. Lapsed pole isegi märganud, et ma koju tulin. Ma olen korraga üks õnnetu õpetaja, kes leinab kooliaasta lõppu.
* * *
Väljas hakkab valgenema. Väljas on hullutav kevad, linnud ärkavad üksteise järel. Ma istun rõdul ja suitsetan ühe sigareti teise järel. Mu suu on kibe, kuid millegipärast on tunne, et ainult ahne suitsutõmbamine hoiab mind eemal toast kostvast vägevast norskamisest, mõne tunni pärast algavatest kohutavatest juubelile-sõidu ettevalmistustest ja üleüldse kõigest sellest, mida ma siiani kogu aeg olen elus esmatähtsaks pidanud. Miski on täielikult muutunud — aga nüüd tundub kõik nii lootusetu… Kuigi muutused algasid juba talvel. Ja siis oli kõik nii… ilus. Ja meeletu. Ja lootusrikas.
Me olime spordivõistlustel ja korvpallis oli meie gümnaasiumipoiste tiimi vastaseks kool, keda nad varem kordagi polnud võitnud. Hoidsin meeletult pöialt, pigistasin oma käed valusaks ja karjusin hääle kähedaks. Poistes tundus seekord pulbitsevat mingi eriline energia, nad liikusid kergemalt, pealevisetest tabasid peaaegu kõik. Vastaste ohtlikemast, üle kahemeetrisest kaitsjast polnud seekord üldse asja. Märkasin vaimustushoos, kui ilusad, noored ja nõtked on need praegu higist nõretavad noormehed. Ja korraga sai selgeks, et kõigist kõige ilusam on üks — Roland.
Pärast lõpuvilet viskus meeskond joovastuses üksteist embama. Hüppasin pingilt ja tormasin nende sekka, me rääkisime midagi absoluutselt arusaamatut, naersime ja juubeldasime. Kallistasin poisse, nemad kallistasid mind. Ja ühtäkki, märja ja õnneliku Rolandi embuses, muutus minu jaoks kõik.
Tagasisõidul julgesin vaevalt tema poole vaadata. Bussis valitses üldine melu, võidurõõm oli nii suur, et kui kuskilt tekkisid õlled, tegin lihtsalt näo, et ei märka. Olin nii üdini segaduses, nii erutatud, et sain vaevalt aru, kui juba olimegi linnas. Väljusin viimasena. Ja seal seisis Roland, ulatas mulle käe, et mind maha aidata — üpris ebatavaline žest –, hoidis seda kauem, kui nõudsid vajadus ja head kombed, ja ütles veidralt sumbunud häälel: „Head ööd, õpetaja!“
Pagan, miks ma küll siinsamas bussipeatuse kõrval elan, jõudis peast läbi käia. Äkki oleks ta mind koju saatnud??!! Tunnistasin endale täiesti selgelt, et soovisin seda väga.
* * *
Edasi läks kõik nagu mingis unenäos. Olin kogu aeg hea meelega tööl käinud, nüüd aga avastasin, et lähen kooli mingi uue, ebatavalise rõõmu ja ootusega. Isegi hommikune ärkamine tundus kergem ja lörtsised kevadtalvised linnatänavad ei tekitanud enam tülgastust nagu varem. Ma olin korraga rõõmsameelsem, optimistlikum ja avastasin end tihtipeale omaette ümisemast. Tundide andmine pakkus palju rohkem kui enne. Ma ei läinud enam kehalisest puudujate ja viilijate peale närvi, vaid „panin kildu“, mis noortele palju rohkem meeldis ja tegelikult tundide õnnestumisele kõvasti kaasa aitas. Ma ei jäänud isegi nohusse — tõeline ime, sest juba aastaid oli mind märtsis tabanud korralik külmetus ja koos sellega depressioon. Seekord oli kõik teisiti.
Kõige enam ootasin — ja kartsin — 12b poiste tunde. Roland oli hea sportlane, kuid suhteliselt laisk, ja teisipäeviti, kui neil oli kehaline esimene tund, teda tavaliselt kohal ei olnud. Nüüd märkasin üllatuse — ja tohutu rõõmuga –, et ta on peaaegu iga kord kohal. Avastasin, et mul on tema juuresolekul kohutavalt raske oma käitumist ja häält valitseda. Kartsin hirmsasti, et kõik märkavad seda. Ma ei tea, kuid mulle tundus, et Roland märkas, sest aeg-ajalt tabasin tema ootamatu pilgu ja iseloomuliku, pisut viltuse naeratuse. Mitmel korral jäi ta mulle appi saali aknaid avama. Ja alati ütles ta lahkudes oma madalal häälel: „Ilusat päeva!“
Hakkasin temaga kohtumisi ootama. Söökla korrapidamine, mida ma kogu aeg vihanud olin, tundus nüüd suurepärane, sest just sel vahetunnil tulid sööma lõpuklassid. Avastasin, et tunnen heameelt, kui Roland tuleb koos teiste poistega — ja miski minus tõmbus kokku, kui ta sisenes neiuga, kellega tal kolleegide arvates suhe oli. Ta naeratas minuga kohtudes alati — ja see tekitas minus mitmeks tunniks hea tuju.
Ja ma nägin teda unes. Ärgates, avastanud enda kõrvalt nohiseva Ardo, tabas mind alati pettumus nagu süstlatorge.
* * *
Kui end ühel märtsikuu viimastest päevadest koju minema sättisin, sekeldas kooli ees hulk noormehi. Kamba keskpunktiks oli Roland — tuliuue mootorratta sadulas. Kolleeg mu kõrval kommenteeris õelalt: “Noh, mõne vanematel peab raha ikka jalaga segada olema! Tatikatele ostetakse sellised sõiduriistad, samal ajal kui tavaline inimene ei saa autoraha ilmaski kokku!“
Minus kihvatas miski nii tugevasti, et lisasin sammu. Eneselegi aru andmata läksin otse poistesumma keskele. „Ilus,“ vaatasin omanikule otsa. Roland tõmbas pikkamisi kindad kätte. „Ilus,“ vastas ta. Ja siis korraga: „Tahate sõita?“
Peast käis läbi tuhat mõtet. Jah, tahan!!! Ei, ma peaksin kindlasti keelduma… Mida teised arvavad? — Millised teised? Miks ma peaksin sellest hoolima?
„Muidugi tahan,“ kuulsin oma häält justkui kusagilt kaugelt. Juba ulatas Roland mulle kiivri — tal oli neid kaks. Istusin tema selja taha, tundes, nagu toimuks see kõik unenäos. Võimas ratas möiratas ja Roland hüüdis: „Hoidke minust kõvasti kinni!“
* * *
Koju jõudsin põlvist saati porise ja arutult õnnelikuna. Lahutasin mingi pisiasja pärast kisklevad lapsed, tegin kiiresti söögi, mida ma ise süüa ei suutnud — ja istusin arvutisse, avastades artikli kirjutamise asemel end varsti mingit mõttetut mängu mängimas ja kogu aeg mõtlemas sõidust, mis oli toimunud justkui taeva ja maa piiril, meeletu kiirusega. Ma olin seda nautinud ja vaatamata külmale tuulele soovinud, et see kunagi ei lõpeks. Ma tahtsin ikka veel Rolandist kinni hoida. Mu soovid ja mõtted olid reaalsusega nii teravas vastuolus, et tabasin end käitumas ja kõnelemas kui eemalseisja.
Sel ööl magasin kabinetis — ettekäändega, et tunnen end kehvasti.
* * *
Just enne küpsuskirjandit toimus koolis abiturientide korraldatud pidu. Kõik õpetajad sai kaunid kutsed, riietus oli pidulik ja kooli keskpärase bändi asemel oli mängima kutsutud tõeline tegija. Käisin juuksuris ja kosmeetiku juures, proovisin mitut riietekomplekti.
Kolleegid kiitsid üksmeelselt mu välimust, mina aga liikusin otsekui unes — ja ootasin… lootsin… Mida küll? Ainult seda teadsin kindlalt, et kui midagi ei juhtu, siis tõmban sellele arutusele kriipsu peale ja pöördun tavalisse ellu tagasi. Tavalisse ellu? — Mu jumal, kui ahastamapanev võimalus!
Tantsisin direktori ja füüsikust kolleegiga, mõlemad tegid mulle komplimente. Varem oleks see heameelt valmistanud, nüüd aga leidsin, et mõlemad mehed on igavad ja lamedad. Kell hakkas juba kümme saama, mina aga tabasin end kogu aeg pilguga Rolandit otsimast. Püüdsin seda märkamatult teha, aga ta oli kõikjal — kõige elegantsem, ilusam; tundus ka, et populaarseim, arvestades tema ümber tiirlevate satelliitide hulka. Ma polnud teda varem ülikonnas näinud. Ta pikad ilusad juuksed polnud mitte tavapärases hobusesabas, vaid pestud ja tundus, et hoolikalt soengusse seatud. Matemaatik Ülle tabas mu pilgu ja lausus: “Jube ilus poiss on see Roland. Päris kahju, et ta lõpetab.”
Jumal küll, ta ju lõpetab! See tähendab, et sügisel teda enam pole! Minust uhas üle meeleheitlik valuvahk. Pomisesin vastuseks midagi ebamäärast, endal süda sees tagumas. Ja siis ta tuli — kummardas vaid õige kergelt ja ulatas oma käsivarre. Läksime tantsima.
* * *
Aprillis, oma sünnipäeval, leidsin oma kabineti eest kimbu kollaseid roose.
Maikuu keskpaiku haigestus 12b klassijuhataja ja mulle langes osaks au tema klassiga kinno minna. Film oli koolivägivallast kõnelev “Klass”, mida ma ühteaegu näha tahtsin ja samas ei tahtnud, sest teadsin juba ette, et selles on stseene, mille ajal ma parem silmad kinni hoian.
Muidugi läksin. Rolandit ei olnud. Olin masendunud, kaalusin juba, kas siiski mitte lahkuda. Saalis oli juba pime, kui ta tuli — ja istus kõhklemata minu kõrvale rea äärmisele istmele.
Ma ei tea, kas ta aimas, mida ma tundsin, kuid kui film oli jõudnud rannastseenini, tajusin, kuidas ta mu käe võttis. Kui ekraanil kõlasid lasud, hakkasin nutma. Minu teisel käel istuv Kairiin nuuksus päris kõvasti. Ja mu vasak käsi oli ilusas, tugevas, soojas pihus ning meie sõrmed põimusid vaheliti.
* * *
Pärast seda ei näinud ma teda kuigi palju. Abiturientidel olid eksamid, minul nendega asja ei olnud. Nägin Rolandit vahel mootorrattaga mööda sõitmas, vahel viipamas ja kiivri varjust — loodetavasti — naeratamas. Õpetajate toas kõneldi, et tema ja tüdruk, kellega ta käis, olevat lahku läinud. Tundsin hetkeks kahjurõõmu — ja kohe mingit kummalist kahetsust. Mis õigust on mul kellegi suhte purunemise üle rõõmutseda? Ma olen 35-aastane, ma olen õpetaja, ma olen abielus ja ema — miks ma olen need kuud elanud nagu teises maailmas? Kurbus, viha ja pettumus tormitsesid minus. Ja ma ei suutnud oma tunnetest loobuda.
* * *
12. klasside lõpuaktus oli nagu ikka — rahvast täis tuubitud saal, näitsikute imeilusad soengud ja tualetid, noormeeste ülikonnad, milles nii mõnedki end ebakindlalt tundsid. Palju ilusaid sõnu ja muusikat. Tunnistuste kätteandmise lõputuna näiv tseremoonia. Ja siis lilled — neid oli üllatavalt palju. Ometi ootasin ma ainult üht inimest. Seda, kes tuli punaste roosidega. Ja suudles mu kätt. Sõnatult.
Istun ikka veel rõdul. Väljas on täiesti valge, peatselt hakkab linn ärkama. Ma olen mõelnud ja meenutanud ja nutnud — leinates tunnet, mis minus selleks pööraseks kevadeks võimust võttis ja mu uuesti nooreks ja ilusaks ja armunuks muutis. Nüüd ootab mind lõputu suvi perekonna seltsis… igapäevaste pisiasjade — ja tüütu vanatädi igava juubeliga.
Tõusin ja kustutasin viimase sigareti. Ei, ma ei lase endal muutuda vanaks ja tüütuks irisejaks! Las need möödunud arutud kuud jäävad kusagile sügavale minusse — tuletamaks meelde unistusi, mis ei pea ega tohigi alati täituda, kuid äratavad inimeses tema kaunima ja parema poole.
Silmapiiri tagant tõuseb päike.
