Uskumatu, seksuaalselt võib ahistada ka naiskolleeg

 (37)
Uskumatu, seksuaalselt võib ahistada ka naiskolleeg
Scanpix

"Sul on seksikas pluus," teatab kolleeg ja jõllitab mu tisse. Tundub justkui kirjeldaksin nilbet meeskolleegi, kuid siiski mitte, tegu on naiskolleegiga. Ja ta jõllitab siirast huvist. Tööelu justkui seebiooper.

Läksin kevade hakul tööle ühte asutusse. Olin elevil, uus väljakutse, uued kolleegid. Minu osakonnas oli minust kõrgemal astmel üks Katrini nimeline naine, kes kohe esimest päevast peale sõbralik oli ja ka tööalaselt lahkelt abistas. Mis mul ikka selle vastu, ongi kergem bürokraatiamaailmas hakkama saada.

Piinlik seik ööklubis

Paar nädalat hiljem kutsus välja ka, et nädalavahetus ees, võtaks kuskil paar jooki. Tundus hea mõttena. Paarist joogist sai viis, kuus, seitse. Lõpuks olime juba ööklubis. Kõik oli tore hetkeni, mil ta tantsupõrandal sõna otseses mõttes ahistama hakkas, üritas mind suudelda ja mu riideid seljast rebida. Olin küll purjus, kuid taoline asi lõi pea selgeks ja kõndisin minema.

Pelgasin esmaspäeva, kas tuleb piinlik vaikus ja punastamine? Ei midagi, ta käitus nii nagu tavaliselt. Lootsin, et ehk oli alkohol oma töö teinud, ta ei mäletagi piinlikku olukorda ja see oligi üks tobe arusaamatus. Loota võib ju palju, kuid peagi oli selge, et tal oli tõsine kavatsus. Iga hommik algas sellega, et ta kiitis mu riietust. Kui ta mu taga kõndis, tundsin, kuidas ta silmad mu kehaosadel kinni on. ”Juhuslikud” füüsilised kontaktid ”kitsas” koridoris loomulikult ka.

Kui üritasin teda ignoreerida, muutus ta tujukaks. Ta on osakonnas kõrgemal ja peab ka minu tööd kontrollima. Ja oi seda kriitikat. Kui polnud millegi kallal võtta, rakendas ta fantaasiat. Ikka sain pragada. Kord kutsus kinno, ütlesin, et ei saa. Järgmisel päeval andis ta mulle tööülesanded, mille tegemine eeldas lugematuid ületunde. Pääsu polnud, istusingi ühel nädalal mitu päeva järjest poole ööni tööl.

Jääb mulje, et olen hoopis homofoob

Ühel hetkel mulle aitas. Otsustasin esiti rääkida sellest ühe kolleegiga, kes seal ammu töötanud. Ta kuulas mu ära ja ütles, et ta arvab, et kui ma kõrgmale kaebama läheks, oleks kaks varianti: a) Arvatakse, et mul on luulud; b) Arvatakse, et ma olen homofoob, kes üritab teist seksuaalse orientatsiooni pärast mõnitada.

Ja ma ei olegi suutnud otsustada, mida edasi teha. Töö, mis tundus unistuste täitumisena, on praegu pigem taak. Raske on hommikuti minna tööle, kui tead, et seal ootab sind ees kinnisideedega inimene, kes esimese asjana kutsub su oma kabinetti, et su ümber tiire teha ja õlale patsutamise asemel juukseid siluda.

Ütle veel, et ainult mehed naisi ahistavad.