Valede võrgus
Musta ja valge vahele jääb lai spekter ja igakord polegi võimalik selgeks teha, mis on vale ja mis mitte. Meie subjektiivne arvamus ei pruugi ühtida teiste inimeste arusaamadega.
Ometi ei taha keegi, et talle valetatakse. Aga kõik valetavad. Öeldakse, et lugupeetud mees valetab päevas kümme korda, lugupeetud naine kakskümmend, poliitikategelane aga sada korda.
Valetamise põhjusi on mitmeid: kord kardetakse teist solvata või peljatakse ise haavuda. Valetatakse, et meeldida. Valetatakse, et kaitsta ennast ja teisi konfliktide eest. Valetatakse ka selleks, et näidata end paremas valguses. Poliitik valetab sellepärast, et saada valitud järgmisse parlamenti või volikogusse.
Valetatakse ka laiskusest: milleks pikalt seletada, kui niikuinii ei usuta. Kõige rohkem valetatakse neile, keda kõige rohkem armastatakse- abikaasale, vanematele, lastele.
Kas valetada või mitte — selles küsimuses peab igaüks toimima oma südametunnistuse järgi ja ise otsustama, kas rääkida tõtt või, mõeldes teiste inimeste hingerahule, hoopiski vaikida. Kui te ei taha tõtt teada, ärge esitage üleliigseid küsimusi ja teile ei valetata iialgi.
Viimase aja jooksul on psühholoogid kogu maailmas üksikasjalikult käsitlenud valetamisbuumi ja välja selgitanud, miks, kes, millal ja kuidas valetab. Nad kinnitavad meile usutavalt, kui inimlik ja andestatav on, kui valetame, et lootusetult haigelt tema viimast lootust mitte röövida; kui valetame, et kaitsta inimest; kui inetule ütleme, et ta täna eriti kena välja näeb; kui võtame süü enda peale, et kaitsta nõrgemat karistuse eest. Õilsad, head valed, mille puhul eesmärk pühendab abinõu.
- Konventsionaalne vale – musi vasemale, musi paremale: “rõõm sind näha”. Londoni ülikooli teadusuuringud kinnitavad, et igaüks kasutab päevas 160-200 valet — sealhulgas konventsionaalsed viisakusfraasid nagu “Tänan küsimast, mul läheb hästi” ja “Ma helistan sulle”.
- Kaastundevale – kui me lootusetult haigele kinnitame, et tal läheb aina paremini. Moraalne dilemma just meditsiinitöötajate puhul — usaldus on habras asi. Kui see mõraneb, ei loe alati teadmine, et enamik arste teeb oma rasket tööd hingega ja annab endast parima võideldes patsiendi tervise ja elu eest.
- Vale hirmust karistuse, kaotuse ees ja armastuse säilitamiseks. Lapsed omandavad juba üsna varakult esimesed kogemused — “Kas sina viskasid taldriku maha?” — Aus vastus: “Jah”. Järgneb karistus. Varsti kinnitab väike marakratt meelsamini, et taldriku lõhkus hoopis tuul või koer või hoopis naabripoiss.
- Auahnuse- ja arvestusvale armastatud deviisi all: tee teine pihuks ja põrmuks enne, kui ta seda sinuga teeb.
- Mõjuvõimuihast tingitud vale – kõigi väikeste ja suurte kiidukukkede pelgupaik alates seksikusega hooplejast ränga raha teenijateni, kes kardavad, et neid sellistena, nagu nad on, ei armastata.
- Poliitiline vale – ammendamatu reservuaar.
- Armastuse vale – et parandada suhteid, hoida õnne ja säästa end valust. Mida enam kardame valu, seda enam ehitame igasuguseid peidupaiku, millesse peita end omaenda tõe eest.
Uuringud näitavad, et 73 % sakslastest arvab, et on olukordi, milles PEAB valetama (viisakusest, peenetundelisusest, kaastundest, et kaitsta teist, armastusest). Aga 74 % on sügavalt nördinud, kui nad avastavad, et neile on valetatud.
Valetaja kehakeel
Teadlaste arvates antakse sõnade abil edasi kõigest 35 protsenti teabest, mittesõnaliste suhtlemisvahendite abil aga koguni 65 protsenti. Seega miimikast, zhestidest, poosidest ja muudest mitteverbaalsetest väljendusvahenditest võib järeldada, kas inimene räägib tõtt või mitte.
Milline valetaja reedab end tänapäeval punastamise, kokutamise või silmapilgutamisega? Psühholoogid annavad valetaja äratundmiseks mõningaid näpunäiteid.
Miimika — ettevaatust, kui naeratus või mõni muu ilme (näiteks imestus, nördimus) näos jäätub. Psühholoogid on leidnud, et loomulik näoilme muutub enamasti 4-5 sekundi jooksul. Näopuudutamine võib olla pettuse esimene tundemärk, samas aga võib see tähendada ka ebakindlust, liialdamist või kahtlemist oma sõnades.
Koordinatsioon – valetajate kehaliigutused ja näoilme on tihti ajalises nihkes. Näiteks kui keegi rusikaga vastu lauda virutab, kuid nägu väljendab viha alles murdosa võrra hiljem. Kõige selgem salatsemise ja valetamise tundemärk on zhestide kokkusobimatus või lahkheli sõnade ja liigutuste vahel. Vastuse küsimusele, kas inimene valetab või mitte, annab tähelepanelik jälgimine pikema aja vältel, kuna iga liigutus eraldi ei pruugi anda ühest vastust.
Hääl — enamikul inimestest (umbes 70 %) on hääl valetades normaalsest kõrgem. Profid teavad seda ja “keeravad” oma hääle teadlikult madalamaks, sest madal hääl äratab rohkem usaldust. Kiireneb ka kõnetempo. Kõne ise aga võib olla monotoonne või siis hakkab luiskaja rõhutama mõtteliselt oluliste sõnade esimest silpi.
Kehaliigutused – vilumatud valetajad reedavad end tihti äkiliste liigutustega, näiteks õlakehitusega. Profid on end sellistest reetlikest signaalidest ammu võõrutanud. Nad reedavad end ennemini seetõttu, et hoiavad õlgu-käsi ebaloomulikult rahulikult, mis on sisemise pingutuse märk. Tugeva enesekontrolliga valetaja püüab jätta rahuliku ja igati usaldusväärse inimese muljet, mistõttu tema liigutused muutuvad tehtuks ja ebaloomulikuks ning käitumine demonstratiivseks.
Ülepakutud reaktsioonid – just need, kellele valetamine on igapäevane, reedavad end tihti ärritusega, kui keegi neis kahtleb. Oma käed võib luiskaja suruda poseerivalt rinnale või hakata aeglaselt sõrmedega lauale trummeldama.
Ilustamine – paljud valetajad kalduvad liialdama, killustavad end detailides, ilustavad, räägivad liiga palju, liiga kiiresti, liiga ilmekalt ning kasutavad väljendeid “usu mind”, “ausõna”, “ma ei valeta”.
Aga siiski, kus lõpeb suuremeelsus ja kus algab egoism? Mis juhtub siis, kui segunevad hea kavatsus ja omakasu? Piirid on ähmased. Otsustamisest ei vabasta meid keegi. Pole kindlasti juhus, et just lõputu valetamise ühiskonnas seatakse sellised omadused nagu ausus ja tõearmastus partneri otsingul või poliitikabaromeetril pingereas etteotsa.
