Mind hämmastab, mida kõike ma olen saanud teada teiste inimeste elust ilma, et ma nendega ise suhtleksin. Läbi musta huumori võiks öelda, et ei peagi inimestega ise kokku saama — nagunii tean kõike, mis nende elus toimub ja rohkemgi veel. Mulle on välja räägitud niivõrd isiklikke asju, et olen mõelnud, kuidas ma edaspidi nendele inimestele otsa vaatan, kelle elu on mu ees laiali laotatud.

Peale viimast selletaolist lugu ja teadasaamist, et üks minu parimaid sõbrannasid on rase, jäin ma mõtisklema, et miks naised ei suuda oma suud pidada ja lobisevad kõik neile usaldatud isiklikud asjad välja? Kas ei saa kohe kuidagi elada, kui kellelegi edasi ei räägi? Ma ei mõista. See on ju inetu ja alatu. Kui keegi mind usaldab ja mulle ennast avab, enda kõige isiklikumaid asju räägib — kuidas ma selle lihtsalt ära lõhun ja edasi räägin? Või mis näoga vaatavad need lobisejad oma sõbrannadele otsa, teine siiralt muudkui usaldab ja jagab? Et, mis näoga? Tegelikult see ongi asja juures kõige hullem, et nad lihtsalt naeratavad ja kuulavad. Ja hiljem lobisevad….

Ausalt öeldes on mul piinlik ja lausa vastik olla teadmisega, et lähipäevil tuleb mulle telefonikõne minu (rasedalt) sõbrannalt, kes tahab minuga kokku saada, kuna tal on mulle tähtis jutt. Ja see kõne tuleb! Ma olen segaduses ja peas keerleb üks küsimus teise otsa — kuidas ma lähen sellele kokkusaamisele — teesklen ja naeratan ning õigel hetkel olen tohutult üllatunud ja imestunud? Kas ma üldse oskan nii hästi lolli mängida, et selle kõigega hakkama saada? Või oleks õigem sõbrannat siiralt kallistada ja ausalt öelda, et mul on väga hea meel tema pärast, aga ma olen juba teadlik tema rõõmusõnumist? Ilmselgelt rikuks see tema jaoks hetkega kogu õhtu. Ja lisaks rikuksin ma ära nii tema kui ka enda suhted meie kolmanda sõbrannaga, kes väidetavalt on ainus inimene, kellele suur uudis on usaldatud. Aga, kas selliseid „suure suuga” sõbrannasid on meile üldse vaja?

Üks kord saigi minu piir ületatud. Järjekordselt oli hetk, kus ma oleksin pidanud tegema nägu, et ma ei tea asjast midagi ja olema üllatunud. Ma ei suutnud enam ja ütlesin ausalt, et ma juba tean. Ma tahtsin, et lõppeks selja taga rääkimine ja sõbrannad hoiaksid üksteisele usaldatud isiklikke asju. Aga minu avameelsus põhjustas sõja. Sõja naiste vahel. Ja see teatavasti ei ole just tagasihoidlik — sellesse mängu pannakse kõik! Kui lahing oli peetud ja maad jagatud, saabus sõbrannade vahele pikk vaikus. Lõpuks hakati siiski vaikselt omavahel suhtlema. Alguses viisakalt ja üksteist austades, aga varsti läks kogu lugu vana rada pidi edasi…

Rohkem ma ei püüa naistest välja juurida lobisemisvajadust. Ju see siis peab olema. Ja tundub, et mõni toitub klatšimisest ja vajab seda lausa ellujäämiseks. Aga üks on kindel — räägitakse ju ikkagi siis, kui on millestki rääkida. Ja mida rohkem inimene ennast jagab, seda rohkem temast ka räägitakse.

Mulle tundub, et kui sul pole õnnestunud leida endale tõepoolest igas olukorras ja alati usaldusväärne sõbranna, siis on targem jätta väga isiklikud ja detailsed teemad enda teada. Ja kuna mina otsustasin rahu nimel enam mitte puudutada saladuste väljarääkimise teemat, siis ei jää mul muud üle, kui olla sõbrannadele niiöelda maanduspunktiks ehk kellekski, kellele nad saavad oma koorma turvaliselt maha laadida.