Võõras mees, palun teeme kalli!
Mingi hormoonide värk, mõtlesin tookord ja kujutlesin õudusega, kas ka mina võin kunagi selliseks muutuda.
Nüüd, pea kolmekümnesena leian end olukorrast, kus näen mündi teist külge. Olles sukeldunud suhtest suhtesse ning tegeledes hetkel pikemat aega üksiolemise ja eneseleidmisega, taipan, et suures iseseisvustuhinas on minulgi mingid rahuldamata vajadused. Ei, see ei ole järjekordne suhe, mis muutuks kiiresti igapäevarutiiniks. Ei ole see ka lihtlabane seks, mis võiks järgmisel hommikul tekitada tühja tunde. See on mingi seletamatu füüsiline ja emotsionaalne vajadus sooja ja turvalise mehekeha järele. Vajadus kedagi kallistada ja hetkeks unustada kõik igapäevaprobleemid. Mõnes mõttes on see ilmselt veidi mehelik suhtumine, et tahaks inimest ilma siduvate nöörideta. Aga naiseliku vindiga, sest lisaks füüsilisele poolele on mängus ka tunded. Umbes nagu hetkehellus või kähkukallistus.
Nagu kiuste olen viimasel ajal komistanud meeste otsa, kes on otsekohe näidanud välja suurt huvi ja soovi arendada välja tõsisemat suhtlust. Mina aga olen lõhestatud — ühest küljest vajan hellust ja lähedust, mõnikord isegi nii karjuvalt, et mõtlen paaniliselt, kas mul on telefoniraamatus KEDAGIGI, kellega sel teemal kiirabi korras ühendust võtta. Samas aga suhtun ülikriitiliselt nendesse meestesse, kes oleksid nõus mulle seda kiirabi pakkuma. Isegi kui mõnega neist nõrkusehetkel ja veidi ka alkoholi mõjutusel natuke ameletud saab, on järgmise hommiku selgepilguline hinnang sageli üsna armutu: ei, see ei ole see! Või halvemal juhul: uhh, kuidas ma võisin!? Sest oma sügavas alateadvuses otsin ma ju ikkagi kaaslaseks kõlbavat kuju.
See ongi kõige kurvem ja kummalisem, et oma keha, meeli ja aju tegelikult petta ei saa. Isegi ajutist lohutust otsides tekivad mingid reaktsioonid, mis kohe asjad paika panevad. Kui keemiat ei teki, siis suhelda ei viitsi. Kui aga tekib keemia, siis tärkab samas ka lootusesäde, et äkki võiks suhtlus areneda millekski enamaks. See nokk kinni, saba lahti olukord on lausa totakas. Paha ei taha. Tahan head, aga natuke. Kui juba hea, miks siis mitte kauemaks, jne.
Seega vahin kõikjal mehi — tänaval, klubis, korteripidudel. Ja KÕIKI mehi — vabasid, abielus, lastega. Ealised iseärasused on minu au- ja häbitunnet oluliselt vähendanud. Üksikasjad, mis mind varem oleks häirinud, enam ei loe, sest testosteroonivajadus (ja meenutan, et see ei ole ainult seks!) on muutunud hingematvaks. Ma teadvustan endale, et kiirgan tõenäoliselt meeleheitlikkust, kuid seda teadlikult maha suruda on väga keeruline ja eeldaks liiga suures koguses joogat, mediteerimist ja muud hookuspookust. Eks mingi mõju on ka vanusel, mis siis et tänapäeval on väga trendikas ka 35-aastaselt rääkida, et lapsi on ette näha kaugemas tulevikus. Ühesõnaga — kõige otsesemalt rusub mind soov jagada füüsilist hellust, alateadlikumalt aga ilmselt ka hirm üksijäämise ees.
Võib-olla tuleb see üksiolemise ja hellusest ilmaolemise faas lihtsalt läbi teha, et tulevikus “õiget” meest hinnata osata, et osata teradel ja sõkaldel vahet teha? Sestap üritan end oma emotsionaalse ja kärsitu loomuse juures sundida rahulikuks ja kannatlikuks. Praeguses meeleseisundis tundub mulle, et mehed on kui miraaž kõrbes, mistõttu kipun neid pjedestaalile tõstma. Meeste juuresolekul ei suuda ma käituda iseendana ning ka enesehinnanguga ei ole kõik seetõttu päris korras. Mu mõistus ja eneseväärikus ütlevad, et see on vale. Sõbranna ütleb, et oma enesehinnangut ei tohiks mingil juhul tõsta meeste kaudu. Hinnang hinnanguks, aga kuidas siiski rahuldada karjuvat vajadust? Kas vältida kõike, mis meenutab romantikat ja koosolemist, ning sukelduda töösse ja trenniskäimisesse? Või hoopis lugeda raamatuid, minnagi üksinda kinno, mis siis, et keset kudrutavaid paarikesi tundun endale mutandina? Praadida omas mahlas ja vajaka olevad emotsioonid ikkagi läbi elada?
Hakkab tunduma, et vaatasin neid meeleheitel klubinaisi aastate eest täiesti vale pilguga. Nüüd ühtäkki leian end nendega samast paadist. Tõenäoliselt kõlaks paljude tüdinud soovitus mullegi hetkel nii: rebi keegi rajalt maha ja rahulda oma vajadused ära. Oleks siis kedagi rebida…
