Minu võitlus vähiga: miks ei tohi internetist oma haiguse kohta lugeda...
Kärt Krikmann on noor ja kaunis eestlanna, kes elab juba mitu aastat Itaalias Alpide vahel. Tema blogi Cattiva’s Closet on juba laialt tuntud moe, ilu ja elustiili blogina, kuid nüüd otsustas Kärt jagada oma lugejatega midagi palju suuremat, olulisemat — ta räägib oma võitlusest vähiga, soovides sellega eeskujuks ja hoiatuseks olla kõigile neile, kes ei pea regulaarset arsti juures kontrollis käimist oluliseks.
Eile oli mul teise tsükli teine ehk kokkuvõttes viies keemiaravi. Sain Taxolo nimelist ravimit. Tsükli esimeses saan kahte erinevat ravimit korraga ja sellepärast on enesetunne enne tsükli teist keemiaravi tavaliselt natukene kehvem kui tsükli viimaste ravide ajal. Ehk siis eelmine nädal polnud enesetunne just kõige parem, aga täna tunnen end juba päris normaalselt.
Kui eilsest ravist rääkida, siis nägin esimest korda nooremat inimest endaga samas ravipalatis. Tegu oli 36aastase naisterahvaga, kes aga paistas palju noorem välja. See oli tema esimene keemiaravi, ja kui aus olla, sain ma sellest kohe aru, kui ta palatisse astus. Tal oli nii hirmunud nägu peas, küsis palju küsimusi ning rääkis tasase ning väriseva häälega. Ma olin just oma raviga ühele poole saamas, kui tema enda oma alustas. Enne kui ma ennast tutvustada jõudsin, hakkasid kõik õed mind hoolega kiitma. Ma olevat nii positiivne, tubli ning kannatlik. Nii armas neist. Naisele, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, ütlesin enne ära minemist, et küll kõik saab korda ning säilitagu positiivset meelt ning mõelgu oma haigusele nii vähe kui võimalik. Veel ütlesin ma talle, et ta hoiduks internetist oma haiguse kohta lugemisest, sest olgem ausad — siin kübermaailmas leidub nii palju valeinformatsiooni, et kohutav. Pealegi, iga inimene on erinev ning ravi tulemuslikkust on haige puhul pea võimatu ennustada.
