Me ei vastuta teiste valikute eest

Palm rõhutab, et tuleb teadvustada, et meie ei saa vastutada teiste inimeste elus toimuva ja nende poolt tehtud valikute eest, vaid saame pakkuda toetust ja olla nende jaoks olemas, luues rohkem taipamist, miks asjad ühte- või teistpidi on.

Näiteks, kui inimesel tekib süütunne arvates, et ta on ise oma raskes haiguses süüdi, siis tuleb sellega tegeleda. Süütunne on sarnane muudele tunnetele nagu muretsemine ja hirm ning on tihti põhjustatud hoopis teistelt inimestelt ülevõetud energiatest või on seotud alateadvuses olevate programmidega. Mida rohkem on inimene heas kontaktis iseendaga, seda vähem laseb ta end alateadvuses olevatel programmidel juhtida. Elus on üldse nii, et kui midagi ei toimi, siis ei tasu otsida süüdlasi, vaid tuleb leida lahendusi ning teha valikuid, mis lubavad elul toimima hakata. Süütunde olemasolul tuleb end sellest vahetada.

“Tervendamise töös olen täheldanud, et suur osa, 50-90% haigussümptomitest või nende tagajärgedest ei kuulu tegelikult inimesele endale. Probleemid, mida endas kantakse, on seotud mõttevormide, uskumuste jms, millest tegelikult 98,8% on üle tulnud vanematelt, esivanematelt, teistelt inimestelt või ühisteadvuselt,” toob ta välja.

Kellele see mure kuulub?

Palm selgitab, et lahendamata teemadest ja süütundest vabanemiseks on vaja teadlikult sellega tegelda ja ta on kindel, et paljud suudavad seda teha juhul, kui neid selle juurde suunatakse.

“Üks võimalus on küsida endalt, kellele see tunne või mure kuulub, mis sind valdab. Pea natuke vahet ja küsi uuesti – kellele see kuulub? Nii saad vastuse ja saadad selle tagasi sinna, kust see tuli. Polegi tarvis teada täpseid koordinaate, kust see tuli, piisab lihtsalt tagasi saatmisest. Kui aga eneseabiga muutust ei tule, siis julgustan ma kindlasti abi otsima ja pöörduma terapeutide või teiste oma ala spetsialistide poole, kel on oskused sellistes seisundites aidata,” juhendab Palm.