Mari on ärevusega võidelnud ligi kümme aastat aastat. Tänaseks on ta oma hirmud kontrolli alla saanud, kuid teekond selleni oli kirju.

Mari jutustab oma lugu viis aastat enne tütre Mia sündi ning elukaaslase Silveriga kohtumist. „Nimetame seda siis nii, et ma olin raseduseelses depressioonis, mille ravis turvaline suhe ja rasedaks jäämine. Mu suurim soov täitus, aga see tolleaegne ärevusesegune depressioon on olnud mu naha all ikkagi vaikselt talveund magamas.”

Päris esimesed ärevushäire episoodid tekkisid mul Portugalis elades. Mul oli probleeme unega ja keskendumine oli raskendatud. Ma pidutsesin liiga palju ja nägin end tihti oma enda elu kõrvaltvaatajana. Sel ajal ma oma ärevusele liiga palju tähelepanu ei pööranud, ma ei teadnud, mis see on, mis mind muretsema paneb või ärevaks teeb. Mäletan sellest ajast ainult ühte väga selget ärevuse episoodi, ma seisin oma ühikatoa koridoris oleva suure peegli ees, olin üleni higine ja vaatasin oma kaela ning kurku püüdes kindlaks teha, kas kõrivähki on võimalik välise vaatlusega kodus tuvastada."

Eestisse tagasi kolides läks kõik justkui ülesmäge, aga pidutsesin edasi, töötasin ja käisin kahtlastes baarides, lõpuks võtsin koolist paberid välja. Tutvusin inimestega, kes mulle head ei teinud. Kõik suhted olid toona täis vaimset vägivalda, usaldamatust, üksteisele ära tegemist, ähvardusi. See kõik tegi mu väga õrnaks, veel ärevamaks ja iseendale täiesti võõraks inimeseks.

Nende pilbaste vahel oli minu sees ka teine suur paanika sellepärast, et mul ei olnud meest, aga ma tahtsin väga last saada.

Näiteks ei olnud mul üksi olles õhku hingata, mul võis tekkida paanika näiliselt täiesti mõttetu asja pärast. Lõpuks olin ma täiesti pilbasteks ja otsustasin, et ei taha endale enam ühtegi meest. Aga nende pilbaste vahel oli minu sees ka teine suur paanika sellepärast, et mul ei olnud meest, aga ma tahtsin väga last saada.

Üksi ja õnnelik? Tegelikult peast segi, paanikas, hirmul

Ma kogesin kahel korral luupainajat, ma nägin üsna tihti unes, et keegi tahab mind padjaga ära lämmatada ja ma ei saanud öösiti hingata. Ma unustasin end duši alla seisma ja ühte punkti vahtima. Ja ükskord seal seistes, otsustasin ma, et põgenen ära- otsustasin, et hakkasin endale välismaal tööd otsima.
Uurisin võimalusi kuskil soojas kohas majutuse eest sulasena tööd teha. Ma tahtsin lihtsalt Eestist minema saada, sest mulle tundus, et ma ei saa siin hakkama. Ma tundsin, et ma ei suuda enam tugev olla, aga siin, oma lähedaste keskel murduda ma ka ei julgenud. Ma lihtsalt ei saanud, ma olin ju tugev, vapper ja alati positiivne Mari. Mari, kes rääkis kõigiga juttu, tegi nalja ja oli kõiges käpp. Mari, kes meeldis kõigile, sest oli ilus, muretu ja sõbralik.

Ma vajasin paaniliselt uut algust

Üsna kiiresti leidsin ma töö Indias. Sain lepingud ja kõik muu, pidin veel vaid allkirjad alla panema, et asi kindel oleks. Aga vahetult enne selle töö leidmist sain ma tuttavaks Silveriga, ta oli kummaline ja äratas minus väga suurt huvi. Ja siis kohe tuli mul ka sõpradega autoreis Poola. Sel reisil olin ma just see, kes ma muidu sundisin end igapäevaselt olema. See kõik tuli seal nii loomulikult ja otse südamest. Ma olin vaba, rõõmus, päriselt muretu ja nii õnnelik. Ma oskasin lõpuks ka üksi olles õnnelik olla, ma õppisin selle selgeks ühe nädalaga koos oma parimate sõpradega kuskil Poola metsas, telkimas olles.
Indiasse ma muidugi tööle ei läinud, Silveriga pipardasin ebatavaliselt kaua. Ta kohtles mind küll väga hästi ja tähelepanelikult, aga ma ei suutnud teda alguses üldse usaldada, sest kartsin, et äkki raiskab tema ka mul jälle paar aastat ära ja siis olen ma ikka lõpuks üksi, õnnetu ja ilma lapseta.
Olin ma ju just omandanud ka kõrgeima oskuse üksi olemist nautida ja ma ei tahtnud ka seda oskust enam kunagi kaotada. Ja ma ei ole seda siiani teinud, ma arvan, et ei ole end mitte kunagi elus nii vabana tundnud, kui nüüd.

Mõned näited Mari ärevushäire tippajast:
Ma ei taha enne ära surra, kui Silver koju jõuab. Ma ei tahaks, et Mia peab nii kaua mu laibaga koos olema. *muretseb end hulluks, aga õnneks ei sure ära*


Miks see taksojuht nii aeglaselt sõidab, äkki on tal halb olla ja ta sureb kohe ära ja me teeme avarii ja mina suren ka ära. *jõuab kenasti punktist A punkti B*


Ma ei saa lennukisse minna, mul on äkki pimesool haige ja see võib üleval rõhu muutudes plahvatada. *lendab, higistab, aga lendab koju*


Ma jõin kaks klaasi veini, ma kardan, et hakkan kohe-kohe oksendama. *passib terve öö üleval ja
skännib
oma keha, et äkki nüüd hakkabki paha*


Ma ei taha Miaga koos õues jalutades ära surra, äkki ei saa mu leidjad piisavalt kiiresti Silveriga ühendust ja Mia saab eluaegse trauma. *kiirustab koju*


Ma käisin jooksmas ja ühel hetkel tuli tühjast kohast pähe, et äkki meie kodus olev gaasimahuti võib plahvatad. *jookseb oma parima kilomeetri aja*

Silver veenis mind oma heades kavatsustes ja ta oli nõus mulle välja ütlema, et tahab minuga last. Me kolisime kokku, Silver ravis mu ärevust ulatades öösiti vett ja paludes, et ma kiirabi kutsumisega ootaks. Ta rääkis minuga ja küsis küsimusi, istus öösel üleval ja silitas mu selga. Ta pikutas minuga keset ööd külmal põrandal ja tegi hingamisharjutusi ning lihtsalt kallistas siis, kui tundus, et just ja ainult seda on mul hetkel vaja. Me saime koos kõik kontrolli alla. Ma tundsin end armastatuna, turvaliselt ja hästi. Aeg läks ja ma jäin rasedaks ja meie elu omandas veel ilusamad, veel suuremad mõõtmed. Mul ei olnud enam mitte ühtegi öist ärevuse episoodi ja ma arvasin, et olen terve.

Nii, ja nüüd jõuamegi otsapidi eelmise aasta maikuusse, kui mu isa suri. Pärast isa surma ei antud mulle aega eriti ka hinge tõmmata ega leinata, täpselt nädal hiljem suri mu emapoolne vanaisa.
Siis jõudis kätte uus nädal ja uue nädala vahetuseks kutsusid meie Budapesti sõbrad meid endaga Szentendresse. Rääkisin sellest Silverile, aga lisasin, et ma ei taha kuskile minna, sest arvan, et ka sel laupäeval sureb keegi ära ning ma ei taha siis külas olla, kui mulle sellest teada antakse. Ma mäletan siiani, mis näoga Silver mind vaatas. Pärast paari sekundit ütles ta mulle aga, et ma olen 32-aastane ja kaotanud terve elu jooksul neli lähedast inimest. See teeb, et statistiliselt sureb minu elus keegi väga lähedane umbes iga kaheksa aasta järel ja see, et keegi kolmas ka nüüd kohe jutti läheb on ikka väga-väga-väga ebatõenäoline.

Siis vahepeal oli muidugi ka koroona lokkama hakanud ja mina hakkasin endale ise pealtnäha täiesti suvaliste haiguste diagnoose panema. Ma guugeldasin, leidsin erinevate haiguste erinevaid sümptomeid ja kulgemislugusid, skännisin oma keha ja tihti avastasingi, et mul on just niisugune sümptom täiesti olemas. Just siis räägiti ka meedias ka pereemast, kellel avastati soolevähk, ja öeldi, et tal ei olnud enne muid sümptomeid, kui ainult kõhu korinad. Ka minu kõht hakkas korisema ja ma ei suutnud enam uinuda, sest kartsin seda haigust nii väga.

Kui mul on ärevusest tingitud sümptom, siis olen ma selle sümptomi ümber tavaliselt juba terve haigusloo koos matusemuusikaga välja mõelnud.

Lõpuks olin täielik pundar ja mul valutasid kõik kohad. Ma lasin end põhjalikult läbi uurida. Ma lasin teha kõik võimalikud analüüsid ja ma sain alati vastuseks, et olen terve. Kõik on hästi, analüüsid on korras.
Mida rohkem ma end uurida lasin, seda haigemana ma end tundsin ja seda tervemaks arstid mind tunnistasid. Mulle kinnitati, et ma olen terve, aga ma ei olnud. Arst lohutas mind ning soovitas perearsti juurde aeg panna ning lasta end psühholoogi juurde suunata. See oli esimene kord, kui ma tunnistasin kõva häälega endale ja arstile, et ma vist tõesti mõtlen kõik need haigused ise välja. Ja ma nutsin. Lihtsalt nutsin.

Ja siis hakkas kõik ülesmäge minema...

Päriselt ülesmäge, ma sain antidepressandid ja ravikuuri psühholoog Liis Teesaare juures. Temaga oli hea rääkida ja ma sain enda kohta hästi palju uusi asju teada, aga kõige enam hindan ma seda, et ta õpetas mulle, kuidas aru saada, millal asi käest ära minema hakkab.
Ma saan juba vaikselt aru, millal lähevad minu mõtted selliseks, et ma neid enam ise ei juhi ja millal ärevushäire mu mõtlemise üle võtab. Ma hakkasin ärevuse episoode endale üles kirjutama, teen seda siiani, kui alguses sain ma mõnikord isegi päeva kohta kaks-kolm kirjet, siis nüüd juba paar kuud on üks kirje iga paari nädala tagant.


Ma ei muretse enam oma tervise pärast paaniliselt, aeg-ajalt tuleb seda vana tunnet peale küll, et tegelikult me ju ei tea, mis mu sees toimub ja tõesti, kõik võib olla. Aga ma olen leidnud endas mingi tasakaalu ja rahu, ma olen õppinud uuesti elu usaldama ning elan mõttega, et ükskõik, mis tuleb, ma võitlen ja saan hakkama. Kui mul on ärevusest tingitud sümptom, siis olen ma selle sümptomi ümber tavaliselt juba terve haigusloo koos matusemuusikaga välja mõelnud. Kui mul on päris sümptom, siis käsitlen ma seda oma peas selle ühe valu aistingu või tundena, mitte terve endale ise pandud diagnoosina.

Mari igapäevased vahendid oma vaimu hoidmiseks:
Hommikune külm dušš
- parim ja terveim algus mu päevale. Värske ja väljakutsuv. Kohe hommikul on linnuke kirjas.


Enda eest hoolitsemine
Enda eest hoolitsemine
- jalgade raseerimine, pea pesemine, maskid, koorijad. Kui ma nende asjadega ei tegele, siis tean, et olen teel tagasi alla.


Hingamine
Hingamine
- ma teen nii, et õhtul enne uinumist voodis või pärast trenni matil pikutades panen oma käed kõhule ja moodustan näppudest ümber naba südame. Ja siis hakkan ma hingama. Alguses hingasin viieni ja tagasi üheni. Nüüd juba kahekümneni ja tagasi üheni. Ma hingan nii, et mu kõht liigub, mõtlen ainult oma kõhule ja sõrmedele ja hingeõhule, nad kõik koos moodustavad selle südame. Kui mingi muu mõte pähe tuleb, siis ma vaatan seda mõtet, aktsepteerin ja löön ta minema. Piltlikult öeldes on mõtted nagu pallid, mis minu poole tulevad. Ma püüan nad hetkeks kinni, aga vihkan kohe tagasi sinna, kust nad tulid. Täna olen ma juba üsna tubli hingaja ja mõtteid tuleb aina vähem, ma tunnen, et pärast seda harjutust on mu pea puhas ja tühi.


Raamatute lugemine
Raamatute lugemine
- võimalus väga lihtsate vahenditega end oma elust välja lülitada ja lasta oma ajul puhata. Soovitan ka mitte ärevatel inimestel.


Päeviku kirjutamine
Päeviku kirjutamine
- ma panen kirja suvalt ja palju. Lihtsalt sõnu, vihaseid lauseid. Armastust. Ükskõik, mis mu seest välja tuleb, kõik saab kirja, miski ei ole vale ega õige. Ma isegi ei loe neid tekste, kui vihik täis saab, siis rebin selle katki ja viskan ära.


Ma kuulan ja usaldan oma perearsti ja psühholoogi.
Ma kuulan ja usaldan oma perearsti ja psühholoogi.

Psühholoog kordas mulle pidevalt, et ärevus on hea ja vajalik, inimene ei saa ega tohi sellest päriselt vabaks saada. See aitab meil ohte tajuda ja aru saada, kui on õige hetk jooksu panna. Kui miski enam meis ärevustunnet ei tekita on midagi vähemalt sama katki, kui siis, kui tunneme ärevust igal pool ja alati. Mina olen oma ajule enam-vähem juba selgeks teinud, et päris iga nurga taga ei varitse mind katastroofiline oht. Ma luban ärevusel tulla, ma ei pressi vastu, ma tajun seda ja asun vajadusel temaga väitlusesse.

Ma hakkasin kohe, kui arst oli selle ettepaneku teinud, rohtusid võtma. Eelnevalt olin lugenud küll, et kõik kardavad, et nende aju tapetakse ja keha mürgitatakse. Minul ei olnud midagi enam kaotada, ma mürgitasin ja tapsin end ise, hästi vaikselt, mõte mõtte haaval. Siinkohal lisan ka juurde, et mina ei ole õige inimene soovitama või mitte soovitama rohtusid võtta, mina usaldan arste ja meditsiini ning teen otsused oma isikliku pea ja elukogemusega.

See jutt siin ei ole universaalne ärevuse ravimise õpetus. See on minu kogemus ja minu lugu.

Mina arvan, et kõige tähtsam on esimene samm, esimene appikarje, esimene kord, kui sa oma probleemi kellelegi kõva häälega välja ütled. Karjud. Nutad. Ükskõik kuidas, aga ütle see välja.

Loe pikemalt Mari tegemistest ja ärevusest tema blogist: www.marijaanus.com

Jaga
Kommentaarid