Nii võtab ta metsajärvena ka meie sisemust – tasakaalupunkt on sile ja tasane pind. Aga kui tuleb mõni uudis, olukord või mõte, on see justkui kivi - mõnikord suurem, mõnikord väiksem. Ta soovitab, et lained oleksid selle olukorra jaoks asjakohased, mitte suuremad, sest kui tekivad liiga suured lained, kaotad mõtlemisvõime. Aga lained ei tohiks ka olla liiga väiksed, et olukorra tähtsust vähendada.

Aga kuidas saada uuesti rahulikuks metsajärveks?

Raju selgitas, et üks asi, mis meid alati rahustab, on puudutus – nii teise inimese kui iseenda oma. Kui sa silitad oma õlavarsi, rahustab see sind. Ta tõi näiteks, et kassidki tulevad hõõruma, et ennast rahustada.

Tähtis on ka hingamine – kui hingad aeglaselt ja sügavalt sisse, annad närvisüsteemile signaali, et oht on möödas, kõik on rahulik ja võid jälle saada siledaks metsajärveks. Tihtipeale lähevad pingesse õlad, mida võiks lõdvestada.

Raju soovitas ka vältida õhtuti halba toitu oma alateadvusele. Ta selgitas, et öösel töötled sa seda, mida õhtul viimati kogesid enda meelte kaudu – mida lugesid, mida oma silmadega nägid või kuulsid.

Ta tõi näite, et tal on sõber, kes loeb südaöösel uudiseid. „Ma küsisin, miks sa seda teed, mida see sulle emotsionaalselt annab. Ta ütles, et see annab talle kindlustunde, et ta teab, mis toimub. Minule aga mõjuks kesköine uudiste lugemine täiesti vastupidiselt,“ tõi ta välja.

Parem oleks, kui pakuksime alateadvusele õhtuti seda, mida tahame öösel unes näha. „Soovin sulle, et oleksid see rahulik metsajärv, sileda pinnaga ja teeksid täpselt nii palju virvendusi, kui asjakohane on,“ soovis Raju.