Karm statistika: iga teine täiskasvanu Eestis on ülekaaluline ja tuhanded inimesed surevad liiga vara
Iga teine täiskasvanu Eestis on ülekaaluline, kokku on ülearu vähemalt 6 miljonit kilogrammi, mis on võrreldav 4000 sõiduauto või 50 sinivaalaga. Igal neljandal inimesel on kõrge vererõhk. 3000 inimest aastas saavad infarkti. Südamehaiguste raviks kulub 100 miljonit eurot aastas, aga sellest hoolimata sureb tuhandeid inimesi liiga vara.
Eeltoodu on kuiv arvu- ja faktirida, millest keskmine eestlane mööda vaatab, sest vähesed on nõus tunnistama, et probleem puudutab neid isiklikult. Isegi kui ülekaalu tunnistatakse, pannakse süü kehvade geenide arvele, kuigi elustiil mängib kehakaalu puhul geenidest märksa suuremat rolli. Iga teine arstide poolt pandud karm diagnoos võiks olla olemata, kui muutuks mõtteviis, et kõrge kaal ja halb tervis on paratamatud.
Loomulikult on inimeste ainevahetuse kiirus erinev, aga see ei tähenda, et liigsetes kilodes võiks ainult saatust ja suguvõsa süüdistada. Kõik inimesed sünnivad unikaalse geneetilise paketiga, kus leidub nii häid kui halbu kombinatsioone ja tõsi on, et mõni inimene võtabki kaalus kergemini juurde kui teine. Selle tõdemusega tuleb õppida elama, mitte ohkama, et teised söövad rohkem, aga kaaluvad vähem.
Olukorras, kus keskmine eluiga kerkib, aga tervelt elatud aastad püsivad tuntavalt allpool pensioniiga, tähendab varane haigestumine elukvaliteedi hüppelist langust juba viiekümnendates, kuuekümnendates eluaastates. Unistus pensionipõlves reisimisest, lastelastega mängimisest ja väljateenitud puhkusest jääb täitumata, sest aeg ja energia kuluvad haigustega võitlemiseks.
Rohtu leiab toidupoest
Kui perearst palub ülekaaluga kimpus inimestel toidupäevikut pidada, ei jõua iga teine toidupäevik arsti lauale tagasi, kuigi see tagaks personaalsed tasuta nõuanded toitumisharjumuste parandamiseks. Paljud inimesed ei taha tunnistada, et toitumine võibki olla nende liigesevalu, kõrge vererõhu, halva enesetunde või muu tervisemure põhjuseks. Kui arst palub astuda kaalule, tekitab see nii mõnelgi patsiendil trotsi, sest tekib oht, et vastutus läheb arstilt inimesele tagasi, kuna arst ei saa kellegi teise eest kümmet kilo maha võtta. Kaalualandamiseks tuleb näha ise vaeva, kulutada enda aega, aga palju lihtsam oleks rohtu võtta. Lisaks peetakse harjumatuks mõttekäiku, et kui tervis annab esimesi hädasignaale, tuleks rohtu otsida toidupoest, mitte apteegist.
Teekond parema tervise poole algab seega mõtteviisi muutusest ja liigsete kilode olemasolu tunnistamisest. Kui kehamassiindeks, mille kalkulaatoreid leidub veebiavarustes sadu, on kahekümne viiest kõrgem, on tegu ülekaaluga, kui number on üle kolmekümne, on tegu rasvumisega, mis on tervisele juba päris ohtlik.
Probleemi tunnistamine on esimene samm, kaalu ostmine ja toitumispäeviku pidamine järgmised. Kaal on väike investeering, aga igapäevane kaalule astumine on väga tõhus motivatsioonivahend. Näidik on kogu aeg silme ees ja aitab kehakaalu õiges suunas juhtida. Ka autosõidul tuleb hoida kiirust spidomeetri, mitte tunnetuse järgi, kehakaaluga pole see teistmoodi.
Toidupäeviku pidamise tulemused üllatavad inimesi pea alati, aga eriti neid, kes tikuvad arstile ütlema, et nad suurt ei söögi midagi. Tavaliselt joonistuvad välja kolm ebamugavat mustrit, millega tuleb tegeleda. Esiteks ei sööda regulaarselt, teiseks on toit ühekülgne ehk süüakse kogu aeg samu asju ja paljud olulised toitained jäävad saamata ning kolmandaks on pea kõigil mõni lemmik, millega patustamiseni liialdatakse. Sarnaselt igapäevase kaalule astumisega mõjub ka järjepidev toidupäeviku täitmine motiveerivalt, sest ühel hetkel tekib tõrge kirjutada üles asju, mis ajavad päevase kaloraaži hoobilt punasesse. Toidupäeviku täitmisega tekib ka endal motivatsioon otsida tervislikumaid alternatiive, heal juhul kujuneb sellest positiivne hasart, sest kaalu langetamine ja hoidmine on järjepidev protsess. Nii nagu keegi ei lähe üleöö paksuks, ei kuku ka kaal üleöö normi piiresse tagasi.
Kui kõik ülekaalulised inimesed võtaksid vähemalt viis ja rasvunud inimesed kümme kilogrammi kaalust alla, oleks ühiskond tervem, inimeste enesetunne parem ning tuleviku ravilt säästetava raha eest saaks parandada tuhandeid hambaid või aidata kaasaegse viljatusravi abil ilmale sadu lapsi. Ühtlasi saaks Eestist parem paik, kus väikestel lastel on ka tulevikus vanaemad ja vanaisad, mitte ainult nendest jutustatud lood.
