Homöopaatia poolt ja vastu
VASTU
Homöopaatiale pani aluse Saksa arst Samuel Hahnemann (1755–1843). Tolle aja põhilised ravivõtted olid aadrilaskmine, kaanide kasutamine, lahtistid, kehavedelike tasakaalustamine, oksendamise esilekutsumine, mis pigem nõrgestasid haigusest juba niigi vaevatud organismi. Selle taustal oli Hahnemanni lähenemine palju sümpaatsem ega põhjustanud patsientidele lisavaevusi.
Hahnemann katsetas enda, oma pere ja õpilaste peal eri ainete põhjustatavaid sümptomeid, kõrvutades neid haigustunnustega. Ta järeldas, et aine, mis tekitab tervel inimesel teatud sümptomeid, on väikeses koguses ravivahend tõelise haiguse vastu. Siit on tulnud tuntud põhimõte “sarnane ravib sarnast” (similia similibus curentur).
Teine tähtis Hahnemanni seadus on ravimi võimendamine — alkeemiline lahjendamise ja loksutamise protsess, mille käigus üks osa toimeainet lahjendatakse näiteks 99 osas vees või alkoholis, sellest omakorda võetakse üks osa ja lahjendatakse 99 osas vees või alkoholis ja nii kuni mitusada korda. Mida enam on seda protseduuri korratud, seda võimsam ravim on.
Selline aine omadus oleks aga sensatsiooniline ja sunniks meid ümber hindama kogu senise keemia ja füüsika alustalad. Paraku pole ükski eksperiment sellise hüpoteesi paikapidavust näidanud.
Ajakirjas The Lancet võeti kokku paljude kliiniliste testide tulemused: “Meie uuringul ei ole erilisi järelmeid kliinilisele praktikale, kuna leidsime vähe tõendeid ükskõik millise homöopaatilise lähenemise efektiivsuse kohta ükskõik millise kliinilise seisundi suhtes.” (The Lancet, vol. 351, nr 9099, 31. jaanuar 1998).
Kuigi homöopaatia efektiivsust pole teaduslikult tõestatud, usuvad paljud inimesed selle toimesse. Usku toetavad kriitikavabad käsitlused ajakirjanduses, jutud tuttavate tuttavatest, kes väidetavalt on homöopaatiast abi saanud. Miks inimesed arvavad, et homöopaatia toimib?
1. Kõige olulisim tegur on platseeboefekt, s.t tervenemise taga pole mitte bioaktiivne ravim, vaid organismi enda võime end parandada. Kuna on teada, et enamik meid vaevavaid tervisehädasid möödub vaatamata sellele, kas neid ravida või mitte, siis võib n-ö positiivse tulemuse anda mis tahes meetod.
2. Pikaajalistel haigustel oma loomulikud tõusud ja mõõnad ning kui haigusnähtude taandumine satub kokku mingi ravivõtte kasutamisega, siis nähakse selles otsest põhjuse-tagajärje seost.
3. Tihti rakendatakse homöopaatiat lisaks koolimeditsiinile ja kui inimene paraneb, siis kaldutakse arvama, et see on homöopaatia teene.
Kuna tegu on usu küsimusega, siis äärmuslikel juhtudel võib tõsine homöopaatiafänn end mähkida illusioonide, luulude, valede ja soovunelmate võrkudesse ja sellega ka hauda minna, kui ta keeldub korralikust meditsiiniabist.
Homöopaatilised ravimid on tavaliselt ohutud ja pealegi paranevad tervisehädad paremini, kui stressi maandatakse. Siiski on ka ohte.
Enne kaaluka otsuse tegemist tuleks alati väga tõsiselt uurida tõendusmaterjali, hankida infot, harida end või teha nii, nagu soovitab arst Sven Lindström: “Kui teie arst peaks soovitama teil pöörduda homöopaadi poole, siis kindlam oleks vahetada arsti.”
AIN-ELMAR KAASIK,
neuroloogiaprofessor
Õnneks põeb enamik inimesi elu jooksul põhiliselt iseparanevaid tõbesid ja kahjuks sureb meist enamik haigustesse, mida enam ravida ei saa. Öeldu on tugev lihtsustus, millest ei tohi teha nihilistlikke järeldusi. Kesk- ja eriti vanemas eas ilmnevad haiguslikud nähud ei ole mõnikord tõeline haigus, vaid sageli ealiste muutuste (nt liigestes ja sideaparaadis) võimendamine psühhosomaatiliste mehhanismide vahendusel. Neil juhtudel toimib iga raviprotseduuri rakendamisel platseeboefekt, mis aitab inimesel üle elada perioodi, mis vajalik enesetunde paranemiseks. Tavaliselt nimetatakse seda haigusest paranemiseks.
Kuigi homöopaatial ei ole teaduslikult tõestatud raviefekti, sobib ta niisuguste tervisehäirete raviks. Juba Aristoteles teadis, et iga ravimi tähtsaim komponent on see, mille inimene ise sellele lisab. Sageli ei peagi see ravim olema.
Läänemaailmas tarvitavad sajad tuhanded inimesed antidepressante. Samas suudavad oskuslikud psühhoterapeudid ravida depressiooni sootuks ravimiteta (ilmselt on eriti siin vaja ka terapeudi loomulikku annet). Antidepressandid on saavutus raske depressiooni (major depression) ravis. Kui alustasin 1959. aasta sügisel oma arstikarjääri, ei teatud antidepressantidest midagi. Kergemat depressiooni nimetati neurasteeniaks, seda raviti broomisegudega ning ka siis haiged paranesid.
Ma ei taha eitada meditsiini vaieldamatuid saavutusi. Võib koostada pika loetelu ravimeist, mille tarvitamine päästab elu ja parandab selle kvaliteeti. Homöopaatilised vahendid siiski sellesse loetelusse ei kuulu.
PEETER MARDNA,
tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja
Homöopaatia, nagu ka teised alternatiivmeditsiini alad, on Eestis väljaspool seadust. Keelatud see tegevus pole ja polegi mõtet keelata, aga tarbijad kasutavad niisuguseid teenuseid täielikult omal vastutusel. Seadusregulatsioon on kõnealuses valdkonnas vajalik selleks, et tagada teenuste turvalisus ning tarbijale võimalus kaevata ebakvaliteetse meetodi või eksitavate väidete pärast.
Tervishoiuteenuste nimekirjas homöopaatiat ei ole ja litsentse tervishoiutöötajatele selles valdkonnas ei jagata. Arstidiplomiga inimene, kes nimetab end homöopaadiks, kasutab ära suurt usaldust arstikutse vastu, püüdes näidata usaldusväärsena ebateaduslikku ja objektiivse toimeta meetodit.
Pole põhjust eelistada homöopaatiat
INGMAR LINDSTRÖM,
üldarst
Paljudele sümpatiseerib võimalus rakendada haiguse korral looduslikke meetmeid, mis paistavad leebemad ja keemiavabad. Arusaadav, et lugedes arsti määratud ravimi infolehte, võib tekkida hirm, sest seal on kirjas pea kõik võimalikud ja võimatud kõrvaltoimed. Kui siis keegi pakub üdini looduslikku (mida kohe seostatakse mõistetega “keemiavaba” ja “kõrvaltoimeteta”), on esmapilgul loomulik, et inimene võimalusest kinni haarab.
Siiski on homöopaatial ka teine külg, mis kõige “hea” varju jääb. Arstid peavad oma tegevuses lähtuma teaduslikust meditsiinist ja mitte kasutama teaduslikult põhjendamata diagnoosimis- ega ravimeetodeid. Seni ei ole homöopaatia aga ennast teaduslikult tõestanud. Homöopaatia efektiivsust hindavaid uuringuid on vähe, paljud neistki küsitava kvaliteediga. On leitud homöopaatia paremat mõju platseeboga võrreldes, kuid suuremad ülevaateartiklid on leidnud pöördvõrdelise seose uuringute kvaliteedi ja homöopaatia toimivuse vahel. Arstina loen siit välja, et pole mingit alust eelistada homöopaatiat teaduslikult tõestatud raviviisidele.
Kuna homöopaatiat proovinud patsiendid on teadlikud paljude arstide negatiivsest suhtumisest, ei maini nad seda oma arstile. Kui inimesed julgemalt räägiksid (ja arstid küsiksid) plaanidest katsetada eri raviviise, võiksid mõlemad osapooled oma ootused ja reaalsed võimalused selgeks rääkida. Praegu olen päris kindel, et teaduspõhist meditsiini praktiseeriva arsti ravisoovituste hulka ei tohiks homöopaatia kuuluda.
POOLT:
INGRID JÄRV, inglise keele õpetaja ja tõlkija
Mul polnud kunagi pähe tulnud kasutada homöopaatiat. Kord tuli mulle aga külla homöopaadiharidusega sõbranna, kes nägi mu silmapõletikus last. Tollal 11kuune Miia oli sünnist saati vaevelnud hooti korduvate silmapõletike käes. Olime proovinud mitmeid-setmeid tilku, isegi mingi antibiootikumisalv kirjutati välja, aga ei aidanud ei see ega teine.
Sõbrannalt sain tuutu teradega (Euphrasia vist oli nimi), kaks tükki andsime kohe lapsele sisse. Ma ei uskunud oma silmi, kui umbes poole tunniga lakkas mädavool silmast ja punetus taandus. See toimus mu oma silme all, nii et pidin uskuma — tahtsin seda või mitte. Terakesi sai laps veel umbes nädala ja hiljem tegime ühe kuuri veel. Rohkem pole probleeme olnud. Teraabi oleme kasutanud hiljemgi, ka suuremate laste mitmesuguste hädade puhul, aga see esimene minu nähes toimunud “imeline tervenemine” ei unune. Igatahes kuulun ma nüüd homöopaatia pooldajate leeri.
Muidugi ei lähe õige tera leidmine alati libedalt, sest väga oluline on sümptomite äärmiselt täpne kirjeldamine. Kiire elutempo juures on lihtsam mingit antibiootikumi tarbida, kui meeles pidada, millal haigus täpselt algas, millise nohu ja köhaga, kas samal ajal oli ka ilmamuutus või täiskuu jne.
SAIMA TIŠLER,
perearst-homöopaat
Tuleb ravida haiget, mitte ainult haigust, haiguse põhjusi, mitte ainult tagajärgi — see on homöopaatia põhialus. Homöopaatia vaatleb inimest kui tervikut. Homöopaatilist ravi on rakendatud üle 200 aasta edukalt paljudes riikides. Kuninganna Victoria aegadest peale on valitud Inglise kuningliku perekonna raviarstiks arst-homöopaat. Kõige kuulsam homöopaatiline õppeasutus on Kreeka rahvusvaheline homöopaatiaakadeemia, mille juht George Vithoulkas sai 1996. aastal alternatiiv-Nobeli preemia.
Eestisse jõudis homöopaatia enne Teist maailmasõda Saksamaalt, 1930. aastail töötas Tallinnas vastav apteek. Homöopaatilist ravi alustati taas 1990. aastal. Meetod põhineb tuntud loodusseadustel, mis on mõnes mõttes küll vasturääkivad seni aktsepteeritud vaadetele teaduslikust meditsiinist. Homöopaatiliste ravimite eripära on see, et ainet ennast sageli praktiliselt polegi, on vaid elektronidevaheline võnkumine. Arstid-homöopaadid kasutavad väikesi annuseid raviainetest, mis suurtes kogustes kutsuksid tervel inimesel esile haiguslikke sündroome.
Mugulsibul kui toiduaine võib põhjustada limaskesta ärritust ja pisaravoolu, kuid homöopaatilise ravimina arstib see samu nähtusi, näiteks hooajalist nohu. Kui mesilane nõelab, tekivad kiiresti turse, nahapunetus ja torkiv valu. Homöopaatiline mesilaspreparaat Apis aga tervendab kiiresti turseid just sellise iseloomuga haiguste korral.
Homöopaatia abil saab hästi ravida haigusi, millel on selgesti tuntav psühhosomaatiline taust (nt paanikahäire). Laste puhul on olulised algavas staadiumis bronhiaalastma, allergilised nahahaigused, psoriaas, liigesehaigused, neerupuudulikkus. Vajadusel pakub homöopaatia toetavat ravi kroonilistele haigustele.
Homöopaatiat peaksid eelistama rasedad, sest homöopaatilised ravimid on lootele kahjutud. Sama kehtib nõrgenenud immuunsusega laste kohta. Homöopaatiaga võib saada häid tulemusi allergiate, kroonilise gastriidi ja koliidi, kaksteistsõrmikuhaavandi, südame- ja veresoonkonnahaiguste, liigeste ja kopsude funktsionaalsete häirete korral. Homöopaatia aitab kaasa ka luude kokkukasvamisele.
Homöopaatiline ravi on vastunäidustatud siiratud neeruga ja südamestimulaatoriga patsientidele. Ei ole soovitatav paralleelselt ravida hormoonpreparaatide ega antibiootikumidega. Pigem on lubatud valuvaigistid.
Ravimeid määratakse, arvestades inimese välisilmet, pärilikkust, enesetunde paranemist sõltuvalt ilmastikust, lõhnadest, ööpäevast. Tulemus sõltub tervise üldseisundist, pärilikkusest, elutingimustest ning ka homöopaadist, s.t sellest, kus ja kui palju homöopaat on õppinud. Igal inimesel on õigus tunda huvi homöopaadi hariduse vastu.