Tõusin igal hommikul suure õhinaga, kuni enam... ei tõusnud. Üldse

"Olen terve elu vaevelnud tubli tüdruku sündroomi küüsis. Juba väikese plikana, et end väärtuslikuna tunda, pingutasin ikka ainult viitele ja käisin korraga neljas huviringis, et kogu aeg end edasi arendada ja vanemaetele meele järele olla. See suhtumine saatis mind ka ülikoolis ja aastate möödudes muidugi ka tööelus.

Ma ei tundnud kunagi, et selles midagi halba oleks. Pühendusin kõigele jäägitult. Tõusin suure õhinaga igal hommikul kell 6.30 püsti, voodisse läksin 1-2 ajal ja niimoodi aastaid. Täiskohaga töö, keeltekool, tantsutrenn, elukaaslane, üürikodude renoveerimised... Täielik orav rattas. Hakkasin kogema järjest tihedamaid meeleolulanguseid, aga leidsin endale alati vabanduse. Võtsin hoopis tööl aina rohkemaid projekte juurde.

Ja siis, eelmise aasta märtsis, käis krahh. Ärkasin ühel hommikul ja enam püsti ei saanud. Lubasin endale ühe erakordse vaba päeva. Ja sellele järgnes veel üks. Kahest päevast sai nädal. Voodis lesides ja nuttes sain aru, et olen endale liiga teinud ja ikka kogu täiega. Võtsin mitmeks kuuks aja maha - õnneks saadi tööl aru! Ja läksin üksinda reisima. See päästis mind. Nüüd olen hakanud asju rahulikumalt võtma ja püüan endale teadvustada, kui tubli tüdruku sündroom hakkab vaikselt tagasi hiilima." - Meeri, 36