Rännaku meetodi rajaja Brandon Bays kirjutab oma raamatus „Vabadus on,“ et inimesed teevad sageli vea ja usuvad, et armastus, mida tunnevad, kuulub ühele erilisele inimesele.
Oma südames usume ekslikult, et see inimene põhjustab armastuse, mida tunneme, ja selle asemel et jääda avatuks lõpmatuse suuremale embusele, koondame oma teadveloleku sellele ühele inimesele.
Me suuname oma kitsa armastuseriba temale, isikustades armastuse, uskudes, et meie kiindumuse objekt on vastutav armunud oleku eest, mida sel hetkel tunneme. Seda tehes loome eraldatuse, projektsiooni ja vajaduse, sest kui keegi on vastutav, et me tajume neid õndsalikke tundeid, siis ilma selle inimeseta oleme paljaks riisutud, kadunud ja poolikud. Nõnda tärkab vajadus ja peagi hakkame vajadust pidama armastuseks, uskudes, et on loomulik vajada kedagi – tõepoolest uskudes, et armastuse põhiloomuseks ongi vajadus. „See tohutu viga põhjustab meie elus palju kannatusi. Me ehitame oma armastuse liivalossi, paneme sellesse kogu energia, elujõu ja tähelepanu, suuname kõik oma armastavad mõtted selle ühe kujuteldava objekti poole. Aga nagu kõikide liivalossidega, ükskõik kui hästi me neid ei ehita, mõne aja pärast tallab paratamatult keegi nad puruks või tuleb lihtsalt tõusulaine ja uhub need minema,“ kirjutab Brandon, kelle Rännaku intensiivseminar, mida viib läbi eneseabikoolitaja Irene Kaljuste, toimub eestlastele oktoobrikuus veebis.
