„Mu suvekodu külas oli üks mees, kes koguaeg ära käis „tööl“ peale tööd, algul olid naine ja lapsed ootel ja õnnetud-murelikud, aga pärast harjusid hea rahuliku eluga ära. Kui siis mingi hetk mees polnud väljas enam nii populaarne, ja ise ka väsinud, siis muutus pere rahutuks, küsisid, kas isa on töölt lahti lastud, kas ta ei peaks lisatööd otsima?

Asi päädis sellega, et siis hakkas pere kodust eemale hoidma, ja naine läks nagu komandeeringusse, aga läks hoopis mehele. Pärast käis mees silmad pihus ringi, et kae tänamatuid, keegi ei hoolitse peremehe eest ega hoia kodusoojust, naine ka komandeeringus... Ta vaeseke ei saanudki aru, mis ta täpselt valesti tegi, aga väga õnnetu oli ta küll. Armukesed enam ei tahtnud, pere juba ammu loobunud temast. Võõrkeha omas kodus ja isegi iseendale.“