Lahkuminek või mitte, esimesed kaks on siiski minu!

„Selle suve algul lahutasime mehega 7 aastat kestnud abielu. Lahutuse jõustudes vaatasin oma käsi, mida ehtisid kolm endiselt abikaasalt saadud sõrmust - kihla-, ja abielusõrmus ning üks, mille sain temalt mõned aastad tagasi sünnipäevaks ja mis oli kuulunud tema emale. Võtsin sõrmused ära ja tundsin end ühtäkki alasti. Olid need ju pikalt ööpäevaringselt olnud justkui osa minust. Ma ei tea, kas kõik teised selle vaatenurgaga nõustuks, ent tundsin et esimesed kaks on siiski minu. Lahkuminek või mitte. Viimasega oli dilemma suurem. Jah, kingiti see ju mulle, aga algselt tuli see siiski mujalt kui ehtepoest.

Nii otsustasingi selle sõrmuse sümboolselt mehele tagastada. Tehku siis sellega, mida soovib. Mida ma teen kihla-, ja abielusõrmusega, pole ma veel välja mõelnud. Kuna meil on ka üks tütar, siis mõtlesin korraks, et ehk laseks sõrmused sulatada ja neist uue ehte teha, mida talle kinkida, aga siis hakkasin pelgama, et ehk kannaks ehe halba energiat ja ebaõnne. Praegu ongi mõlemad jäänud sahtlisse kuniks suudan välja mõelda mida nendega teha. Maha müümine/pandimajja viimine tunduvad mannetud. Võimalik siiski, et ikkagi lasen neist uue ehte teha aga hoopis endale. Olgugi, et abielu sai läbi, oli selles siiski ka häid aegu ja mul poleks midagi selle vastu kui oleks ehe, mis meenutaks mulle nii olnut kui ka põhjuseid, miks see lõppes. Justkui väike igapäevane meenutus püüdlemaks alati paremuse poole.“