„Mulle ka väga meeldib voodis tsillida ja süüa. See on lihtsalt nii lõõgastav, laua taga süüa on midagi muud. Kui ikka tahan end pärast väsitavat päeva tõeliselt mugavalt tunda, poen mõnusasti teki alla ja teen voodis mida hing ihkab: söön, loen, koon, vaatan sarja, joonistan või mängin pilli. Ei laseks endale öelda, et ei tohi. Oma kodus peab inimene saama end nii tunda, et on mugav, käskude-keeldude peale kahe täiskasvanu vahelist suhet üles ei ehita. Siis lihtsalt ei saa koos elada, kui on tunne, et teise inimese eluviisid nõuavad lapsevanemlikku sekkumist ja kasvatamist.

Kui sai omale selline kaaslane valitud, tuleb kas otsustada, et ei saa sellises suhtes olla, või lõuad pidada ja edasi teenida. Muidugi võib proovida läbi rääkida, kas naine oleks äkki nõus siiski mehele vastu tulema. Aga ma ise leiaks, et see olukord on ülinõme, ja vaevalt et selline ebaklapp ilmneks ainult ühes asjas. Küllap oleks tegelikult veel kakskümmend asja, mida ma kaaslase meelest valesti teen.

Eluviiside erinevused tavaliselt ei avaldu ainult mingis ühes pisiasjas, ja kui avalduvad, siis on see pisiasi kindlasti ärakannatatav või läbiräägitav. Seda ei tea, miks voodisse lögastama peab. Kui ma laua taga söön, siis ka mul ikka laud jääb pärast puhtaks. Kui ei jää, pühin ära. Kui voodisse peaks midagi laiali minema (ei lähe), siis vahetan voodiriided ära. Söön linnas jalutades burksi, rinnaesine jääb puhtaks. Miks see apelsinimahl sinna padja peale peab sattuma ja sinna jäämagi, ei oska arvata.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid