Looduse poolt on me ilmaletulek tehtud üsna segadusttekitavaks: meid eraldatakse emast füüsiliselt, lõigates läbi nabanööri, misjärel jääme emast pikaks ajaks täielikult sõltuma. Piiride küsimus jääb meid läbi elu saatma. Kus meie lõpeme ja teised algavad? Suhete vallas on piirid segased. Kui keegi ütleb teile midagi ja teie vihastate, kas siis see teine inimene ajas teid vihale? Kasvades puutume pideval kokku olukordadega, kus me ei saa oma sõltumatust usaldada.

„Me tahame, aga lihtsalt ei saa. Seega tõmbume, tihti viha ja häbiga, tagasi sõltumisse. Astume täiskasvanuellu segadusttekitava igatsusega iseseisvuse ja kiindumuse järele. Kui meie kahetine tung eraldatuse ja läheduse järele ei saa normaalselt lahendatud, toome selle moonutatud kujul oma suhetesse,“ selgitavad Hendricksid.