Kas suvevaheajal on „kohustuslik“ lapsele maailma näidata? Lugejad mõtisklevad: ühiskondlik surve on vastikult suur!

Laupäeval avaldatud lugejakiri pani kaasa mõtisklema ka Naisteka lugejad. Kui palju peaks kooli minnes arutlema selle üle, kes suvel mida tegi ja kus käis?

Jagame lugejate mõtisklusi:

„Paljud täiskasvanud tahavadki võimalikult palju reisida, uusi kogemusi saada, ja siis seltskondlikel koosviibimistel pajatatakse üksteise võidu oma reisimuljetest, mida on üpriski väsitav kuulata. Kui ise pole eriti seiklus- ja reisihimuline, siis on seda lapsele raske selgitada. Äkki tulevikus aitab see, kui vähemalt lähiriikides reisida – Soome, Rootsi, Läti, Leedu on juba päris eksootiline. Ühiskondlik surve on vastikult suur ja ligimese hindamine käib ikka selle läbi, kui suur on su maja, maastur, koer, läbitud riikide arv ja naise rinnaümbermõõt. Tülgastav.“

„Täiskasvanutel täpselt samamoodi – esimene küsimus enne või peale puhkust on, kuhu sa sõidad või kus sa käisid. Kui ütled, et ei kuhugi, siis oled game out ja sinuga pole millestki rääkida.“

„Vanad ajad tulevad meelde. 70-ndatel oli minul koolis piinlik, kuna kõik rääkisid sügisel, kui palju nad suvel kolhoosis tööl käisid. Mina olin ainult kodus aedviljavagusid rohinud, heina kaarutanud, lehma lüpsnud ja raamatuid lugenud. Igaüks pidi nimekirjas enda nime taha kirjutama, mitu päeva tööl käidud. Kirjutasin siis midagi. Õpetajad võiksid tõesti tegeleda matemaatika jne õpetamisega, mitte laste pereelus nuuskimisega. See reisimisega eputamine on vastik komme, kõik peavad siis kuulama ja ohhetama.“

„Mina tahan küll oma lapsele maailma näidata sõltumata vanusest. Lapse tulevikust lähtudes on see lausa kohustuslik, et silmaringi avardada. Väga totter küsimus, et kas kolmandas klassis muud olulist ei ole. Naabrite juurde võiks esmalt vaadata, Läti-Leedu, Soome, Rootsi jne.“

„Vaesusse järjest kibekiiremalt marssivas riigis peaks pedagoogidel jätkuma oidu mitte paluda lastel kirjutada kirjandeid, mida ma suvel tegin, kellena töötavad minu vanemad, minu pere lemmikloomad, meie pere hobid jne jne. Esiteks tekitab see laste seas ebatervet konkurentsi, olemuslikult on tegu justkui vaesemate laste suhtes koolikiusuga lausa süsteemi enese poolt, ja kolmandaks, kus on andmekaitse büroo silmad – sellised kirjandid ja küsimused meenutavad kahtlaselt laste perede ja vanemate järele avalikku nuhkimist. Meenub minu lapse lasteaias seinale pandud vastused, mida lapsed vastasid emmede töö kohta. Minu laps ütles, et emme magab palju...“

„Lapsele on see oluline! Stockholm ja Helsingi ei ole kaugel. Pigem emal puudub huvi. Lapse arengus on väga oluline tutvuda teiste kultuuridega, sealhulgas see, kuidas käituda laevas/lennukis/bussis, proovida õpitud võõrkeelt päriselt. Ja mitmeid muid oskusi – Google Mapsi kasutamine, kohaliku transpordi kasutamine, toitlustuskohas maksmine ja palju muud, mida täiskasvanu võiks talle tutvustada, mis siis, et 10-aastane. Olen oma lastega palju reisinud ja iga maa on erisugune ning on teadmisi, mida Eestisse kaasa tuua.“

Loe ka: „Tunnen end süüdi!“ Kurb ema: mu laps ei taha kooli minna minu jaoks täiesti totakal põhjusel