Vähetuntud tõde: igal koduülesandel on 3 osa, millest esimesed kaks on kõrvalvaataja (sageli mehe) pilgu eest peidetud. Näiteks: laste riietamine.

1. Jälgimis- ja märkamisfaas. Teadvustamine, et ülesanne on vaja meeles hoida ning aeg-ajalt kontrollida - kas lastel on aastaajale vastavad, terved riided olemas? Meeles hoidmine, mis on nende rõivasuurused. Meeles hoidmine, et on vaja aeg-ajalt kontrollida - kas pesuvahendit on juurde vaja?

2. Planeerimisfaas. Pesuvahendi õigel ajal poenimekirja lisamine. Planeerimine, millal minna lastega poodi. Otsimine, kus on kõige paremad talveriiete pakkumised.

3. Ärategemine. Riideeseme või pesuvahendi korvi lisamine ja maksmine.

Kaaslasele on nähtav ainult viimane, kõige lihtsam ja vähem energiat nõudev faas. Tihtipeale teeb mees selle ära ning tunneb, et on kogu ülesande enda kaela võtnud - kui tegelikult lasub suurem osa (2 esimest faasi) naise õlul. See on ka põhjus, miks naine tunneb, et lihtsam on asi „ise ära teha“. Kui mees ütleb, et „ma teen, ütle mulle, mida ma pean tegema“, mõtleb ta sellega, et ei soovi võtta endale ülesande täisvastutust ja mõttekoormust.

Tegelikult on mees selleks võimeline, sest tööl täidab ta eri ülesannete kolme etappi kogu aeg. Ta lihtsalt on harjunud mõtlema, et ta ei oska ega pea.

Sage probleem on ka see, et kaaslastel on erinevad sooritusstandardid. See põrand, mis on mehe jaoks puhas, ei pruugi seda olla naise jaoks. Sellepärast teeb kodutööd enne ära see, keda rohkem häirib (sageli naine).

Samuti on keeruline, kui ülesanne on jagatud nii, et planeerib üks, aga teeb teine. Tegija opereerib puuduliku info baasilt ja tüütab planeerijat küsimustega. Kui ta täidab ülesannet vaid ühekordselt, siis puuduvad ka oskused ja kogemus, et seda kiirelt ja kvaliteetselt teha. Jälle on lihtsam „ise ära teha“.