ARVAMUS | „Peretunne ei seisne teenuste osutamises. Ka mitte vanavanemate puhul.“

Eelmisel nädalal avaldasime loo naisest, kes ei tunne, et ta peaks oma mehe vennalapsi tasuta hoidma ja veel terve nädalavahetuse. Loo kommentaarides võtsid sel teemal sõna ka meie lugejad.

„Oh ärge siin nii üle ka lihtsat olukorda mõelge. On ju kaks peret, kellel kummalgi lapsed ja oma elu ja nad ei ela koos. Küll on nad aga sugulased ja nüüd üks peredest soovib, et tema lapsi terve nädalavahetuse hoitaks ja nemad lähevad puhkama. Kellelt peaks küsima, kas ollakse nõus?

Ikka mõlemalt, nii mehelt kui naiselt, pealegi see põhiline laste järele vaataja on tavaliselt ikka naine ja ka toitja ja järelevaatja on naine. Kas naine oli nõus, kui mees oli nõus? Sellest olenebki mis edasi saama hakkab. Kui naine ei olnud nõus, siis miks siin üldse kirjutada ja nõu küsida? Kui aga naine oli vait ja mees andis nõusoleku ja nüüd naine nuriseb ega taha seda teha, siis on seal peres asjad korrast ära, ega räägita ega arvestata teineteise arvamistega.

See toidujutt on üldse kõrvaline ja pärastine. Miks aga üldse peaks kindlasti teise pere lapsehoidjaks hakkama kui ei taha? Ei peagi ja mitte kellelgi ka siin pole mingit õigust hakata sildistama, et kui tahad peret siis hoiad jne. Ei ole ikka nii, sest peretunne ei seisne teenuste osutamises ja ka mitte vanavanemate puhul. Et siis ei taha küll, aga peretunne kohustab ja siis aina latran küla peal kui ebameeldiv kohustus.

Kumb olemine siis tegelik ja aus on, et teesklus ja valetamine on hea, aga äraütlemine halb ja teeb selle äraütleja kohe vaenlaseks või? Aga ka siinsed kommentaarid ju näitavad oma arvamistes inimeste palgelisust ja hoiakuid, neid endid. Milliseid inimesi tahate enda suhtlusringi ja see ei olene mingist peretundest, unustage ära. Ka neid peresuhteid ei osteta, pigem olla ilma selliste peredeta.“